Quantic Dream‘i uus tiitel oli üks oodatumaid mänge PS3 platvormile. Kui palju Heavy Rain mängu meenutab on küsimus omaette: mängija (isiku, kes pulti käes hoiab) panus on viidud miinimumini, enamjaolt vaatad pikki cut scene-e ja heal juhul saad mõnda nuppu vajutada. Aga toote tõmbenumbriks ei pidanudki olema mängutunnetus, vaid selle ülesehitus, nimelt katkematu narratiiv. Ükskõik, mis mängus juhtub – olgu selleks kas sinu otsus pärast kuselkäiku käsi pesta või karakteri surm – mäng läheb alati edasi. Ja seetõttu on mängu lõpp igaühel erinev.
Aga järgemööda. Heavy Rain on “interaktiivne draama,” milles mängija võtab sisse nelja “peaosatäitja” kohad. Süžee keerleb lahendamata mõrvade ümber: sügiseti kaovad jäljetult noored poisid, mõni päev hiljem leitakse nad surnuna, vihmavette uputatud. Ühel päeval, kui üks karakteritest, Ethan Mars, oma allesjäänud last peab valvama, röövitakse too ära, kuigi ta oli kahe kuradi meetri kaugusel. Rääkides halbadest lapsevanematest. Igatahes saab ta peagi hunniku origamikujukesi, millest igaüks kujutab mingit katset, mille isa peab läbima, kui oma last uuesti tahab näha.
Mäng algab erakordselt uimaselt. Tõused üles, pesed hambad, katad laua, mängid lastega, lähed kaubamajja, vaatad oma poega suremas. Ühesõnaga üks täiesti tavaline perepäev. Ja võtab üsna tükk aega, kuni mäng lõpuks huvitavaks hakkab muutuma. Senikaua pead meelt lahutama mähkmete vahetamise ja munapraadimisega. Arvustusi lugedes oskasin sellist algust oodata küll, aga olles mänguga umbes kaks-kolm tundi mässanud, tundus see igavaim jama, mida viimastel aastatel mängind.
Siiski muutub lugu haaravaks ning isegi lõputu quick time event‘de jada ei tundu enam väga tüütu. Tegelikult on mängus ju kõik vajalik olemas: tagaajamine, CGI tissid ja koht, kus iseendal kehaosa tuleb otsast saagida. Vinge!
Kõike sedagi varjutab üks suur miinus. On välja kujunenud tava, et 3. isiku vaatega mängudes on kaamera selja taga, üks pulk mängija liigutamiseks ja teine ringivaatamiseks. Nii, Quantic Dream võttis selle hästitoimiva kontsepti ja keeras kapitaalselt persse. Liikuma paneb tegelaskuju nupuga, hea küll, aga kuidas teda juhtida oli minu jaoks tükk aega üsna suur mõistatus. Tihtipeale käis tegelane ruumis edasi tagasi nagu koer toas luku taga. Kaamera oli ka pidevalt erineva nurga alt ja hüppas täiesti arusaamatul kombel hoopis teise suunda, nii et mängijal pole aimugi, kust ta just tuli või kuhu ta minema peab.
(Fuck you, kasutajamugavus!)
Küsitav on ka selle replay-value (kuradi palju võõrkeelseid sõnu tuleb). Mängu produtsendi soovituse kohaselt tuleks piirduda ühe korraga. Jah, põhimõtteliselt on iga kord seda mängides lugu erinev, aga kui juba tead mõrvarit, siis on teistkordselt läbides mäng kordades ebahuvitavam.
Üldjoontes on tegemist aga hea, värske ja huvitava mänguga, mille peamiseks trumbiks ongi selle tugev süžee (ehkki auke leiab sellestki). PS3 omanikud peaksid Heavy Rain-i ära proovima küll.