Videomängutööstus on teinud suure hüppe ajast, kui puldid koosnesid kahest nupust ja mängu eesmärgiks oli kukkuvaid mune oma korvi püüda. Mäletate veel mänge nagu Winter ja Summer? Vot, tänapäeval ei pea enam keegi kiiresti enteritagumist kuigi põnevaks.
Nüüdseks on turul juba seitsmenda generatsiooni konsoolid, kõik üsna erinevad ja kõik omade eeliste ja vigadega. Sealjuures peavad Sony ja Microsoft väikestviisi sõnasõda, väites, et konkurendi toode on kokku pandud prügimäelt leitud juppidest, ning Nintendo istub vaikselt omaette ning kiidab, kui toredad värvilised ja lillelised mängud Wii’le olemas on. Tähendab, ka iga konsooli omanikud on teistest veidi erinevad.
Nintendo Wii
Enne Wii väljatulekut olid Nintendo-fännid korralikult üles köetud. Pidi asjandus olema oma Wii Remote’ga üsna revolutsiooniline olema. Välja anti aga jubin, mis sisuliselt NES Zapper, ainult ebatäpsem. Kui algne entusiasm ükskord kadus, siis seisid konsooli soetanud fakti ees, et ainukesed mängud Wii’le on Super Mario uusversioonid. Peale selle avastati üsna ruttu, et traadita puldiga toas ringi vehkida nagu lasermõõgaga ei ole lahe, vaid totaalselt nõme. Tänaseks on ainukesed Wii omanikud sõpradest võõrandunud või 12-aastased.
XBOX 360
Microsofti produkt on neile, kes ei taha mainstream‘ga kaasa ujuda ning teavad paremini kui PS3-e omanikud. Ei ole ju mõtet rohkem maksta toote eest, mis näitajatelt küll nõks parem, aga sisuliselt täpselt samasugune. Pealegi on XBOX Live ka kordades parem, kui Playstation Network ning selle eest tasub maksta küll. Ehkki tasuta võrgus mängimine peaks olema tänapäeval iseenesestmõistetav, aga noh, las ta siis olla. Pealegi elavad kolmesaja kuuekümne omanikud pidevas hirmus, et järgmine kord, kui asjandus käima panna, viskab see sussid püsti.
