Päike on taas kõrgemale tõusmas, päevad muutuvad pikemaks ja õhk soojemaks. Pole kahtlustki – kevad on käes. Tõenäoliselt on seda kõik juba märganud, peale asotsiaalsete isikute*, kes pole mitu aastat toast lahkunud ja kardinaid siiani üles tõmmanud, ja niisama jobude, kes lihtsatest eeldustest ei oska teha adekvaatseid järeldusi.
Samas on peale siristavate lindude, sinilillede ja üle äärte ajava Emajõe olemas ka palju teisi märke, mis vihjavad soojema aastaaja saabumisele.
(Inimesed kannavad ka vähem riideid)
Nii näiteks võib täheldada hipide numbrite suurenemist, eriti parkides ja muudel muruplatsidel, kuhu nimetatud isendid end ringikujuliselt istuma seavad. Kohati on näha ka mitut hipiringi üksteise lähestikku, moodustades mingitsorti hiiglasliku hipienergiavälja. Mõnikord on nad varustatud ka kitarridega. Neid ei maksa aga segi ajada pargis õlut libistavate tudengitega, kes samuti on esimeste päikesekiirte peale end parkidesse valvesse sättinud.
Ka motomehed on märgiks kevade saabumise kohta, mida ei saa eirata. Kuidas küll, arvestades lärmi, mida nad toodavad? Millegipärast on nende arvates siiani lahe sõeluda oma kaherattalistel suvaliselt üle sõiduridade ning löristades kurdistada kõik õnnetud, kellest nad juhtumisi mööda sõidavad. Isegi South Park ei suutnud neid oma harjumusi muutma panna.
Siinkohal kasutatud tähenduses “erak”.