On vist vähe professioone, mille vajalikkus ja töötajatele esitatavad nõuded oleksid niivõrd hägused kui kunstikriitikul. Ühe kriitiku ülesanne on ju anda oma arvamus taiesele ja juua palju veini. Sellega saaksin hakkama küll. Sest kes ütleb, kelle arvamus on õige ja kelle vale? Põhimõtteliselt võiksin paberile oksendada, selle kuivada lasta ja näitusele viia ning ikka leiduks keegi, kes arvaks, et see on geniaalne.
Kriitikud on niivõrd püstise ninaga, et nad isegi ei suuda tunnistada seda, mida nad ei tea. Kui William Boyd esitles 1998. aastal biograafiat põrandaalusest kunstnikust Nat Tate’st, siis kuulasid New Yorgi kriitikud Boydi, noogutasid ja rääkisid omavahel, et “olen kuulnud temast küll”. Mis on täielik jama, sest Nat Tate oli väljamõeldis. Teda polnudki kunagi olemas. Samas oli nalja osaline ka David Bowie ise ja ka mina ei julgeks temale vastu vaielda.
Kunistiajalugu teab teisigi möödalaskmisi. 1964. aastal esitleti Göteborgis tundmatu Prantsuse avant-garde kunstniku Pierre Brassau töid. Järgmisel päeval kirjutas üks kohalik kriitik lehes järgmiselt: “Brassau maalib tugevate tõmmetega, aga ka kindla määratlusega. Tema pintslitõmbed väänduvad piinliku täpsusega. Pierre on kunstnik, kes esineb balletitantsija delikaatsusega.” Nali seisneb selles, et Pierre Brassau ei olnud üldsegi inimene, vaid puhtatõuline šimpans.
Peale maalimise meeldis Pierre’le ka puudel ronimine ja inimesi oma väljaheidetega loopida. Siiski polnud kõik kriitikud nii nüridad. Üks neist väitis, et ,,ainult mõni ahv võiks seda teha.”
Han van Meegeren oli noor entusiastlik kunstnik. Oma teostega avalikkuse ette tulles tegid kriitikud ta aga maatasa, mistõttu hollandlane neile tagasi soovis teha. Ja mida teha, kui ise milleski hea ei ole? Siis hakkad teisi jäljendama! Ja seda van Meegeren tegema hakkaski. Nii ta maaliski aastate jooksul mitmeid teoseid, millele kirjutas alla varasemate tuntud kunstnike nimed, eelkõige meeldis talle aga Johannes Vermeer.
Ta maalis omaenda stiilis ning lisas vaid mõningaid
õhkõrnu vihjeid varasema meistri töödest. Siiski läksid kriitikud õnge ning van Meegereni töid kiideti taevani. Ilma tema nime mainimata muidugi. Algselt tahtis ta vaid oma annet kriitikutele tõestada, kuid kuna nende lollitamine oli palju lõbusam, ei osanud van Meegeren õigel ajal lõpetada ning lõppude-lõpuks tulid tema tembud siiski päevavalgele. 1947. aastal mõisteti ta vangi – kuigi kõigest üheks aastaks -, kuid paraku surit ta enne südamerabandusse.
1946. aasta novembris näidati Los Angeleses, jällegi, eelnevalt tundmatu kunstniku Naromji taiest “Kolm viiest”.
Los Angeles Times kirjeldas teost kui “hämmastavat kogumit värvist, kriidist, ajakirja väljalõigetest ja karmiinist (??) küünelakist,” tõestades veelkord, et hea kunstikriitik peab kasutama lihtsalt suuri sõnu. Pildi autor oli naljanina
Jim Moran, kes “maalis” selle tõenäoliselt viis minutit enne näituse algust.
Sarnased postitused
- See postitus on ainulaadne!
Kategoriseeritud Üldine häma. Sildid: kriitika, kunst
