Arhiiv

5 head põhjust, miks vutiturniirid ametlikke tunnuslugusid ei vaja

Kuna jalgpall on vaieldamatult populaarseim spordiala maailmas, on just selle ala MM ja EM ka maailma suurimad spordiüritused. Korraldajariigid kulutavad infrastruktuurile ja uutele staadionitele miljardeid ning turniire ootavad pikisilmi miljonid vutifännid. Sest pole midagi paremat suurest spordipeost, kus saab omasid toetada, lõbutseda ja veidi õlut rüübata.

Turniiri turustamisele kulutatakse veelgi miljoneid ning tõenäoliselt teab igaüks peale põhjakorealaste, et selgi suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis pall mängu pannakse. Seega võiks arvata, et võistluse ametlikud laulud oleksid justkui üleliigsed.

Küllap mõeldakse jalgpalliringkondades aga, et küll küllale liiga tee ning tugevat kriitikat trotsides on siiski igaks suurvõistluseks ka oma viisijupike valmis tehtud. Enamasti on neid isegi mitu ning enamasti kõlavad nad justkui jalgpallurid ise oleksid need komponeerinud ja sisse laulnud.

Ricky Martin – The Cup of Life (Prantsusmaa 1998)

Puerto Rico südametemurdja sai maha sellise õudusega, mis mingil seletamatul põhjusel valiti 1998. aasta MM-i tunnusmeloodiaks. Vististi arvatakse siiani, et kui laul sisaldab väljendit “you gotta be strong”, siis sobib see suurepäraselt ükskõik millise spordiürituse taustaks.

Anastacia – Boom (Jaapan/Lõuna-Korea 2002)

Siin jätkati põhimõttega, et iga suvaline halb popplaul, mis pole spordiga mingilgi määral seotud, sobib väga hästi ka jalgpalliturniiri tunnusmeloodiaks, kui sellele teha video, millele taustaks lisada klippe eelnevatest võistlustest.

Sellegipoolest on tegemist tõenäoliselt kõige vähem kõrvu veritsema paneva lauluga siintoodutest.

Enrique Iglesias – Can You Hear Me (Austria ja Śveits 2008)

Hispaania latiinolaulja esitus enne 2008. aasta finaali šokeeris sakslasi sedavõrd, et pidid Hispaania koondisele, kel selge psühholoogiline eelis, alla vanduma.

(Sest nemad peavad seda jama juba teist põlvkonda taluma)

Shakira – Waka Waka (LAV 2010)

Kui paljud eurooplased ei julgenud minna Lõuna-Aafrikasse, kuna kartsid mõne raske kuriteo ohvriks langeda, siis nüüd kardavad nad ka, et peaksid iga päev seda lugu kuulma. Niigi aeglast piletimüüki see igatahes ei kiirenda.

Akon – Oh Africa (LAV 2010)

LAV suudab üllatada kohe kahe erakordselt halva looga, ehkki ‘Waka Waka’ valguses ei paistagi see lugu nii kehv. Tundub aga, et režissöör ei olnud jalgpalliga kuigi sina peal, millest annab tõestust asjaolu, et videos oli ühe fänni näole joonistatud Suurbritannia lipp. Teatavasti sellist asja nagu Suurbritannia jalgpallikoondis aga ei eksisteeri. Seevastu sisaldas tekst Inglismaa koondise viimase neljakümne aasta motot: We Came, We Saw, We Tried.

Aafriklaste kaitseks tuleb aga öelda, et MM2010 kolmas ametlik lugu on võrreldes eelmiste nurisünnitustega isegi üsna asjalik.

Sarnased postitused