Hollywood on aastakümneid inimkonda rõõmustanud unustamatute linateostega nagu näiteks Howard the Duck, Kazaam, The Hottie and the Nottie või viimane Terminaatori film.
Paraku on aga ka kõige viljakamatel geeniustel omad piirid ning filmitööstusel hakkavad ideed otsa saama. Tükk aega üritati seda varjata, kuid lõpuks muutuvad ka must-mees-kohtab-valget-meest-komöödiad igavaks ja etteaimatavaks. Kuid loodus teadupoolest tühja kohta ei salli ning filme tegemata ei saa jätta. Seetõttu tuli keegi suurepärasele mõttele hakata vanu ja end juba tõestanud frantsiise üles soendama.
Et filmid noortele paremini peale läheksid, lisati veidi verd ja räpasust ning uusversioonid olidki valmis. Nii võime kinodes näha Sherlock Holmesi või Robin Hoodi, kus inglise rahvuskangelasi mängivad välismaa näitlejad, kelle aktsente keegi õieti kuhugi paigutada ei oska.
Mis muidugi ei tähenda, et need filmid halvad oleksid. Sugugi mitte. Kui varasemad põlvkonnad kasvasid üles, uskudes, et Robin Hood oli tore sell sukkpükstes, kes lasi vilet ja aitas vaeseid, siis nüüd on Hollywood võtnud selge suuna näidata noortele elu sellisena, nagu ta on.
Surnust on otsustatud äratada ka A-Rühm ja Karate Kid. Mitte, et keegi neid näha tahaks.
Ootan huviga, kuidas saadakse hakkama Winni Puhhi ja Peeter Paani uusversioonidega. Ka sellel tattnokal oleks juba aeg meheks hakata!