Maailmas on miljoneid lugusid ja sadu, kui mitte tuhandeid žanre. Seega oleks veidi ülekohtune öelda mõne loo kohte, et see on kõige hullem, mis olla saab? Minu arvates mitte.
Kindlasti leiavad paljud, et kõige “hirmsamad” muusikastiilid on mingi deathcore või death-metal või muu seesugune. Aga tegelikult on need lihtsalt naljakad.
Olen kindel, et paljude lugude puhul teab helilooja juba sel hetkel, kui ta on loo komponeerimise lõpetanud, et see on kõige hullem saast, mida inimkõrvad kunagi kuulama peavad. Aga ta teab ka, et õiges filmis kasutades ja õigele kuulajaskonnale suunates on see kuld. Raha nimel neelab ta alla oma uhkuse ja helistab põhjusele, miks keegi Kanadat ei salli: Celine Dionile.
Kujutan igatahes ette, et niimoodi juhtus, kui Horner ja Jennings kirjutasid loo “My Heart Will Go On“. Nii leidiski see oksekiskuja koha filmis Titanic. See on see film, kus Leonardo DiCaprio tundide kaupa Kate Winslet’i moosis, et lõpuks ta tisse joonistada saaks.
Kuna James Cameron leidis, et inimesi ei ole veel piisavalt piinatud, tahab ta Titanic‘u 2012. aastal 3D-s taaskord kinodesse tuua.
Samas ei olnud Celine sugugi mitte esimene, kes raha nimel nõrgema sugupoole tunnetega mängis. Juba 1992, s.o. 5 aastat varem, oli Whitney Houston sel alal juba täiuslikkuse saavutanud. Peale selle, et Whitney ühtäkki leidis, et oskab näidelda, laulis ta muidugi ise sisse ka filmi The Bodyguard tunnusloo. “I Will Always Love You” on tegelikult Dolly Partoni lugu ning pärineb aastast 1973, aga kuna kantrimuusika kedagi ei huvita, saavutas lugu ülemaailmse kuulsuse peaaegu 2 aastakümmet hiljem. Filmi soundtrack, muide, on müünud üle 44 miljoni koopia ning on enimmüüdud filmimuusikaalbum maailmas.