Hiljuti lugesin üht vahvat anekdooti:
Ühel slip fieldsman’l on parasjagu eriti kehv päev, mille vältel pillas ta enam kui kümme palli, kõik ühelt ja samalt bowler‘lt.
Pärast mängu rääkis ta veel bowler‘ga juttu, kui selle katkestas ja kella vaatas.
“Pean minema,” ütles ta, “pean veel ühe rongi kinni püüdma.”
Bowler vaatas teda kibestunult ja ütles: “vast on sul sellega rohkem õnne.”
Selle peale kukkus isegi minu monokkel viskiklaasi.
Hea küll, tegelikult pole mul õrna aimugi, millest jutt käib. Selline tunne valdas mind aga vaadates Twenty20 maailmameistrivõistlusi. Kriketis on kasutusel vististi niivõrd palju termineid, et need moodustavad ligi 55% kogu inglise keele sõnavarast. Teadupärast on kriket pigem veidi vanemate džentelmenide meelelahutus, mis polegi ka mingi ime, kuna mängu reeglitest arusaamiseks kulub vähemalt 20 aastat.
Twenty20 on uus ja lühem variant tavapärasest kriketist (kriketikämg võib kesta kuni mitu päeva) ning leiutati selleks, et niivõrd pika ajalooga spordiala taas populariseerida. Paraku ei muutnud seegi mängu eriti tugitoolisportlasesõbralikumaks. Siinkohal tsiteerin eestikeelse Vikipeedia kirjeldust T20 kohta (eemaldasin küll kirjavead):
Tavaline “Twenty20 Game” koosneb 20-st overist kummalegi meeskonnale, kusjuures peale no-ball’i saab uue löögi, kasutatakse väiksemat väljakut, pallingud on rohkem „batsmanisõbralikud“ ja teised reeglid muudavad mängu vaatajatele põnevamaks.
Nagu näed, ei ole seegi just kuigi hoomatav.
Kriket on härrasmeeste mäng, seal ei tolereerita pettusi või muid ebasportlikkusi. Kui jalgpallis või hokis on kaklused tavapärased nähtused, siis kriketis oleks selline asi välistatud. Näiteks kui panna pildiotsingusse cricket fight, saad tulemuseks selle:
Õnneks on turniiri lõpuni veel mõni päev aega ja olen optimistlik, et saan vähemalt finaali ajaks teada, mis asi see wicket ikkagi on.