“Pohmakas” oli eelmise aasta üks edukamaid, kui mitte kõige edukam komöödia. Kui oled üks kolmest inimesest maailmas, kes seda linateost veel näinud ei ole, siis siin on väike kokkuvõte: neli sõpra lähevad Las Vegasesse poissmeesteõhtule, joovad seal ennast kulmudeni täis ja veedavad järgmise päeva mälu taastades ja oma sõpra otsides, kes joomingute käigus kaduma on läinud.
Hetkel jookseb kinodest film “Mullivanniga minevikku“, mis tegelikult ei olegi nii halb, nagu pealkirja järgi võiks arvata. Selles filmis satuvad neli sõpra igasuguse põhjenduseta mullivannis pidutsemise tagajärjel kaheksakümnendatesse ning selle asemel, et tuleviku teadmisi suure raha eest valitsusele ja suurkorporatsioonidele müüa ning siis mõnel paradiisisaarel elu nautida, hakkavad hoopis jooma ja satuvad kaklustesse.
Samas võib jääda mulje, et tegemist on kõigest Pohmakas 2.0-ga. Sarnasusi kahel filmil on tõesti väga palju.
Alustades sellest, et mõlemas filmis on kolm väga head sõpra, kes sõidavad linnast välja pidutsema.
Kaasa võtavad nad ühe sõbra paksu sugulase, kusjuures vähemalt ühele kolmest sõbrast ta absoluutselt ei meeldi.
Pärast unustamatut ööd… tähendab vastupidi, pärast ööd, mida enam keegi ei mäleta, leiavad nad ennast situatsioonis, mida keegi neist seletada ei oska.
Kuna komöödiates kaine mõistus ei ole kuigi teretulnud, satuvad mehed veel omakorda igasugustesse jamadesse, kui üritavad müsteeriumit lahendada.
Lõpuks leiab aga mees, kelle senine suhe on juba karile jooksnud, omale uue ja parema naise, sest et nii juhtub alati ka päriselus.
Muide, selle teksti juures peaks ka spoileri-hoiatus olema.