Kui oled püsivas suhtes meessoost isik, on võimalik, et ka sina pead minema vaatama Hollywoodi uusimat oksekiskujat “Söö, palveta, armasta”, kuna oled lolli peaga mingi lubaduse andnud või ehk mingi kihlveo kaotanud.
On täiesti välistatud, et mõnele terve mõistusega isikule see film meeldida võiks, mis seletab hästi, miks naistele see niivõrd meeldib.
“See on ju film, sel ei peagi pointi olema!”
SPT on film erakordsest nõiast, kes jätab maha oma mehe, kuna tollel tuleb loll mõte minna tagasi ülikooli. Naise arvates on see täiega egoistlik käitumine, sest temal endal on mingi isiksushäire ja üldsegi võib ainult naistel unistusi olla.
Ühel hetkel ta siis avastab, et pole oma abielus õnnelik ning asja parandamiseks otsustab kõik kuradile saata. Samamoodi käitub küll igas teises romantilises komöödias ka mingi meessoost, kuid teda kujutatakse kui viimast troppi. Niisiis jätab Liz oma mehe maha ja hakkab kokku elama ühe luuserist taimetoitlasega, enne kui ka tolle juurest minema läheb ja laia maailma peale ennast otsima asub. Või midagi sellist.
Tegemist on seega niivõrd halva filmiga, et seda on valus vaadata ning elava tõestusega, et igat raamatut ei maksa ka filmiks teha. Et mitte päris ajuvapustust saada, tuleks üritada oma aega teisiti sisustada. Näiteks võid kokku lugeda, mitu kord peategelane Liz endast räägib. Võid üritada ka kinosaalis kaardistada naisi/plikasid, kes tegelaste idiootsete naljade üle itsitavad. Samuti võid proovida märgata kõiki stereotüüpe ja klišeesid, mis filmis esinevad – alates laiskadest itaallastest lõpetades lehmadega India tänavatel.
Muideks on olemas isegi SPA vihkajate tugigrupp Facebookis.