Internet on ammendamatu informatsiooniallikas ning ühendab üle kogu maailma miljardeid inimesi. Tead, et inimkonnal on midagi viga, kui need inimesed ei suuda välja tulla millegi etemaga kui facebook, lolcats või Rebecca Black.
Kuigi üleinternetiline kollaboratsioon on andnud ka selliseid tulemusi nagu Wikipedia, mis on asendamatuks allikaks, kui otsid teavet ükskõik, kas mõne ajaloosündmuse, muusikaalbumi, rahvusvahelise organisatsiooni või pornostaari kohta, on see inimmass ka põhjuseks, miks YouTube’i valitsevad sellised debiilsused nagu Fred ning Ray William Johnson.
Siis polegi imestada, miks noored inimesed võtavad kätte ja arvavad, et Jonas Brothers või Justin Bieber on lahedad. Kui päevast-päeva lasta endale seesugust virtsa pähe süstida, leiavadki kergestimõjutatavad, et selline paavianitsirkus on tänapäeval norm ning võtavad neile peale surutud käitumismallid üle. Vanemaks ja veidi taremaks saades võivad nad oma elus tehtud väärkäikudest küll aru saada, kuid siis on tõenäoliselt juba liiga hilja. Ühiskonna jaoks on nad siis juba kadunud hinged.
Ja sellised hüpertalenditud nagu Rebecca Black hakkavadki oma autotune’itud lugusid netti riputama, sest nad on näinud, et niiviisi on võimalik jõuda inimeste südametesse üle kogu maailma. Õnneks saavad nad aga hoopis selle, mille nad on ära teeninud – mõnituse.