Maajade kalendri kohaselt peaks inimkond oma asjad kokku pakkima 2012. aasta lõpupoole. Tundub aga, et teatud usuhullud ei jõua oma õnnetu eksistentsi lõppu ära oodata ja mõtlesid kiiresti välja uue tähtpäeva: 21. mai. Õigemini peaks see tähistama küll vaid lõpu algust, kui Jeesus naaseb planeedile Maa ja päästab teatud väljavalitud ristiusulised, lõplik “doomsday” saabub siis 21. oktoobril. Ülejäänud inimkond jäetakse siia edasi virelema.
Varsti on tänane päev aga läbi saamas, ent Jeesusest ja kõige lõpust pole haisugi, usklike näod on venimas aga aina pikemaks.

Inimkonna lõppu on ennustatud mitmel korral. Viimati tehti suuremat paanikat aastatuhande vahetusel, mil kõik arvutisüsteemid pidid lakkama töötamast ning lennukid taevast alla pudenema. Päris paljud inimesed tegid isegi enesetapu, et millenniumiga kaasnevat pikka ja piinarikast surma vältida. Päris loll tunne pidi nendel olema, kes ennast maha lasid, kui pärast midagi ei juhtunudki.

Uueks tähtajaks, mil maailm olemast lakkab, on märgitud detsember 2012. Tegelikult pidi planeet Nibiru Maale otsa kihutama juba 2003, aga ka siis oli vaikus majas ning maailmalõpufanaatikud “pikendasid” tähtaega 2012. aastani. Kuna ka maajade kalender lõppeb just sel aastal, seostati needki sündmused ning lõpp paistab vältimatu. Vähemalt siis, kui oled kergeusklik jobu.

Olen ilma kahjudeta üle elanud nii millenniumi, hullu lehma tõve, suu- ja sõrataudi, linnugripi ning seagripi ning 2012 seetõttu mind eriti ei hirmuta.

Seda enam, et siis tegelikult midagi juhtumas ju pole:

planeedid ei reasta ennast veel mitme aastakümne vältel ning sel sündmusel pole nagunii mingit kahjulikku mõju. Samuti ei ole teadlased tähele pannud suuremaid asteroide, mis Maa suunas liiguksid (Bruce Willis hoiab end igaks juhuks ikkagi vormis).

Ka maajade kalendri “lõpul” pole märkimisväärset tähtsust. Nagu ka meil ei lõppe elu 31. detsembril, vaid läheb edasi 1. jaanuaril, algab ka maajade kalender lihtsalt “otsast peale”.

Rumalate maailmalõputeooriate ümberlükkamisest saab rohkem lugeda NASA koduleheküljelt.

Hollandi Antillide laialiajamise ja uut tüpi eluvormi leidmise kõrval juhtus 2010. aastal nii mõndagi. Reedesel päeval alanud 2010. aasta oli ka bioloogilise mitmekesisuse ning rahvusvaheline nooruseaasta.

See oli ka aastaks, mil maailm hakkas üldisest majanduskriisist viimaks väljuma ning Eesti sai OECD liikmeks ning “jah”-sõna euroga liitumiseks, millega kuulume nüüd ka meie rikaste riikide klubisse, rahva vingumisele vaatamata.

Jaanuar:

Veebruar:

Aprill:

Mai:

Juuni:

Juuli:

August:

November:

1. jaanuarist 2011 jõustub uus liiklusseadus, mis toob endaga kaas ohtralt muudatusi. Ehkki seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääb kuus kuud, võib eeldada, et enamik inimesi seda – vaatamata soovitustele – seda läbi lugeda ei suvatse. Samas puudutavad muudatused kõiki liiklejaid, nii autojuhte, jalakäijaid, jalgrattureid kui ka Segway juhte.

Loodetavasti teeb uus seadus Segway-terrorile viimaks lõpu

Saab näha, kui palju uus seadus ka päriselt liiklejate käitumist muudab, kuna ka praegu ju kõiki norme täpselt ei järgita. Samas peab tõdema, et teavitustöö on senini üsna lahjaks jäänud.

Oma liiklusvalmiduse testimiseks võid läbida järgmise küsimustiku:

Ammu möödas on ajad, mil politseinikesse halvasti suhtuti. Nüüdseks on kõigile selge, et mees mundris on kodanike sõber ja aitaja, kes avalikku korda hoiab, pahad pokri pistab ja headega alati sõbrustab.

Politseinik on sotsiaalsel redelil kõvasti kõrgemale roninud ning on teretulnud külaline igal peol. Peale selle, et korrakaitsjatele jagatakse vahvad mundrid, saavad nad ka kõik naised, keda vaid soovivad, sealhulgas kõige värskema liha. Riigiametis olles on sul alati ka suured varud jooke, mille tarvitamisele keegi kätt ette ei pane. Ja kui politseinik sõidab auto puusse, siis pole sellestki midagi, sest see pole ju tema omagi!

(Eluga rahul)

Lisaks eelnevale toob politseinikuamet kaasa veel mitmeid kasutegureid:

• Igal politseinikul on kindlustatud eluaegne sõõrikutagavara. Olen üsna kindel, et selles osas Politseiakadeemia ei valetanud, ehkki kõik muu võis vale olla.
• Politseinik võib ilma süümepiinadeta invakohale parkida.
• Politseinik teeb ka patrullides “tööd” – seega saab ta raha mitte midagi tehes!
• Igal politseiametnikul on oma relv, millega naistele imponeerida.
• Enamik naispolitsenike riietus katab vaid 20% kehast.*

Mingil hetkel lapsepõlves tahab igaüks leiutajaks saada. Sest see on ju kõige lihtsam töö üldse: võtad kaks olemasolevat asja ja paned need kokku, saades ühe täiesti uue ja ainulaadse asjanduse! Õnneks on muidugi olemas ka asjalikke leiutajaid ja leiutisi, ilma milleta me oma elu ettegi ei kujutaks.

(Kuidas me ilma selleta küll hakkama saime?)

Samas on maailmas küllaldaselt erinevaid leiutisi, millest sa midagi ei tea ning mille nägemisel ahastusest kätega peast haarad.

Saagem tuttavaks:

MOOTORIGA JÄÄTISETORBIK

See plastmassist torbik on päästerõngaks kõigile, kes on pidanud oma elus jäätisesöömisest loobuma, kuna nende jaoks on mehaaniline lakkumine liiga tülikas ja/või füüsiliselt koormav. Nüüd teeb selle neegritöö sinu eest see imeline leiutis! Nüüd saab jäätise panna torbiku sisse, lükata keel välja ja vajutada nuppu ning masin teeb töö sinu eest. Lisaks sellele ei pea enam vaeva nägema ka vahvli söömisega, sest seda lihtsalt pole enam vaja!

ÜLISUUR TELEKAPULT

Pult, millega ei ole enam muret, et see ära kaoks. Selle nupud isegi helendavad pimedas, mitte küll selleks, et seda kerge oleks üles leida, vaid selleks, et pimedas oma varvast vastu seda jurakat ära ei lööks. Tõtt rääkides ei tule see toime mitte ainult televiisori juhtimisega, vaid toimib ka VCR-i, DVD ja teiste koduelektroonikamasinate puhul. Samas on turul veel teisigi universaalpulte, mis ei ole sama suured, kui ühepereelamu.

PÄEVAKELL

Kindlasti on tihti tehtud nalju stiilis “ma-enam-ei-teagi-mis-päev-on-ja-mul-oleks-sellist-kella-vaja-mis-näitaks-mulle-mis-päev-täna-on-ha-ha-ha”. Keegi võttis seda nalja aga tõsiselt ja otsustaski just selliseid kellasid tootma hakata. Paraku on sellest kellast odavam ja täiuslikum versioon juba ammu varem leiutatud.

MONOCYCLE

Jep, see on üherattaline mootorratas. Peale selle, et Monotsikliga saab ringi kärutada vaid tühjal lennuväljal, sa õieti ei näegi, kuhu sõidad (kuna ratas on täpselt sul vahtimise ees) ning seda aparaati on täiesti võimatu juhtida, puudub sellel – nagu näha video lõpus – ka igasugune stabiilsus. Põhimõtteliselt on juba ette teada, et iga sõit sellel masinal lõpeb katastroofiga. Aga noh, vähemalt näeb tuus välja.

RINNAHOIDJA-GAASIMASK

“Hädaolukorra puhul haarake lähima naise rindadest.” See murranguline leiutis päästab veel miljoneid elusid. Vajaduse korral saab rinnahoidjast kergesti kaks gaasimaski luua, üks pesukandjale endale ja teine lähedalolevale abivajajale. Meestele tähendab see seda, et võimaliku gaasirünnaku korral tuleb hoiduda paksude naiste kõrval seismast.

(Ruttu, võta minu rinnahoidja!)

Päike on taas kõrgemale tõusmas, päevad muutuvad pikemaks ja õhk soojemaks. Pole kahtlustki – kevad on käes. Tõenäoliselt on seda kõik juba märganud, peale asotsiaalsete isikute*, kes pole mitu aastat toast lahkunud ja kardinaid siiani üles tõmmanud, ja niisama jobude, kes lihtsatest eeldustest ei oska teha adekvaatseid järeldusi.

Samas on peale siristavate lindude, sinilillede ja üle äärte ajava Emajõe olemas ka palju teisi märke, mis vihjavad soojema aastaaja saabumisele.

(Inimesed kannavad ka vähem riideid)

Nii näiteks võib täheldada hipide numbrite suurenemist, eriti parkides ja muudel muruplatsidel, kuhu nimetatud isendid end ringikujuliselt istuma seavad. Kohati on näha ka mitut hipiringi üksteise lähestikku, moodustades mingitsorti hiiglasliku hipienergiavälja. Mõnikord on nad varustatud ka kitarridega. Neid ei maksa aga segi ajada pargis õlut libistavate tudengitega, kes samuti on esimeste päikesekiirte peale end parkidesse valvesse sättinud.

Ka motomehed on märgiks kevade saabumise kohta, mida ei saa eirata. Kuidas küll, arvestades lärmi, mida nad toodavad? Millegipärast on nende arvates siiani lahe sõeluda oma kaherattalistel suvaliselt üle sõiduridade ning löristades kurdistada kõik õnnetud, kellest nad juhtumisi mööda sõidavad. Isegi South Park ei suutnud neid oma harjumusi muutma panna.

Siinkohal kasutatud tähenduses “erak”.

On vist vähe professioone, mille vajalikkus ja töötajatele esitatavad nõuded oleksid niivõrd hägused kui kunstikriitikul. Ühe kriitiku ülesanne on ju anda oma arvamus taiesele ja juua palju veini. Sellega saaksin hakkama küll. Sest kes ütleb, kelle arvamus on õige ja kelle vale? Põhimõtteliselt võiksin paberile oksendada, selle kuivada lasta ja näitusele viia ning ikka leiduks keegi, kes arvaks, et see on geniaalne.

Kriitikud on niivõrd püstise ninaga, et nad isegi ei suuda tunnistada seda, mida nad ei tea. Kui William Boyd esitles 1998. aastal biograafiat põrandaalusest kunstnikust Nat Tate’st, siis kuulasid New Yorgi kriitikud Boydi, noogutasid ja rääkisid omavahel, et “olen kuulnud temast küll”. Mis on täielik jama, sest Nat Tate oli väljamõeldis. Teda polnudki kunagi olemas. Samas oli nalja osaline ka David Bowie ise ja ka mina ei julgeks temale vastu vaielda.

Kunistiajalugu teab teisigi möödalaskmisi. 1964. aastal esitleti Göteborgis tundmatu Prantsuse avant-garde kunstniku Pierre Brassau töid. Järgmisel päeval kirjutas üks kohalik kriitik lehes järgmiselt: “Brassau maalib tugevate tõmmetega, aga ka kindla määratlusega. Tema pintslitõmbed väänduvad piinliku täpsusega. Pierre on kunstnik, kes esineb balletitantsija delikaatsusega.” Nali seisneb selles, et Pierre Brassau ei olnud üldsegi inimene, vaid puhtatõuline šimpans.

Ma ei mõtle siinkohal tsensuuri või muud sorti riigipoolset piiramist. Pigem seda, kuidas ajakirjandus ise ennast piirama peaks. President Ilves on juba varem öelnud – ja tegi seda ka uuesti-, et Eesti ajakirjandus imeb.

Eesti ajakirjanduse kvaliteet on viimastel aastatel kõvasti alla käinud. Inimestel on küll õigus saada teada kõigest, aga kas inimesed ka vajavad ja tahavad kõigest teada saada? Kas ma tahan teada, et David Beckhami haarati genitaalidest või kui palju maksis Evelin Ilvese uus naeratus?

Muidugi võib öelda, et seesuguseid “uudiseid” saab ignoreerida ja keskenduda tähtsamale. Aga olukorras, kus isegi Postimees muutub kiiremini kollaseks, kui David Hasselhoff kaotas oma eneseväärikuse, siis paraku on väga raske isegi seal seda olulist välja sorteerida.

President ütles oma kõnes:

“Aga sõnavabadusel on mingi mõte vaid juhul, kui sõnadel on mõju. Demokraatia on ohus ka siis, kui demos ehk rahvas ajakirjanduse sõnu ei kuula ega kuule; kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata.”

Mis on täiesti tõsi. Kui ajakirjandus pidevalt kirjutab kas midagi täiesti mõttetut, otsib tühjast kohast skandaali või mõtleb üldsegi asjaolusid välja, siis paraku paneb see kahtlema ka kõikide teiste uudisnuppude usaldusväärsuses. Eestis on meelelahutusväljaandeid piisavalt, aga ülevaatlikke uudiseportaale jääb üha vähemaks. Igal asjal on oma koht ning metroseksuaalsuperstaaridest võivad kirjutada õhtulehed ja elu kahekümne neljad. Paraku jõuavad viimasel ajal sellised uudised üha enam ka Postimehe online-väljaande esilehele, mis järk-järgult tapavad selle mainet kui kvaliteetajakirjandusest.

Tõsi, kui eestlaste lemmiksaade on Võsareporter, siis võib eeldada, et seesugused uudised meediatarbijale peale lähevadki. Kindlasti kardab ka Postimees oma online-väljaande külastatavuse pärast. Võimalus oleks aga ka Postimees.ee lugemise tasuliseks tegemine.

Ka president küsib:

“Kui palju on Eestis neid inimesi, kes oleksid valmis maksma näiteks 100 või 200 krooni, 10 või 20 eurot kuus ühe lehe eest, kus kvaliteet on garanteeritud ja garandiks on peatoimetaja?”

Kardan, et ülemäära palju neid ei pruugi olla. Aga võib-olla siiski piisavalt, mistõttu võiks sellist varianti isegi kaaluda.

Ehk piisaks ka vaid suuremast ajakirjanikepoolsest kontrollist. Tuleks hoiduda odavast populismist ning keskenduda olulisele: inimeste informeerimisele. Arvan, et Eestis on piisavalt inimesi, kes eelistaksid kvaliteetset ajakirjandust.

Internet pakub suurepärast meediumit oma ideede elluviimiseks. Mõnikord ei pea sinu idee olema isegi mitte esimene, vaid ehk ainult natuke parem või huvitavam juba olemasolevast.

Heaks näiteks on tuhanded suhtluskeskkonnad internetis. Lausa hämmastav on tempo, mille jooksul teatud keskkond võib saada turuliidriks ja siis hakata vaikselt kaduma. Orkut on enamikele välismaalastele juba ammu surnud ja mahajäetud kummitustelinn. Seal vist hetkel pesitsevadki ainult eestlased ja.. noh.. türklased.

MySpace asutati 2003, jõudis enimkasutatavamaks võrgustikust ja on tegelikult ka praegu üpris heas konditsioonis. Viimati kaotas ta oma turuliidri positsiooni aga Facebookile (mis on tegelikult ju varastatud). Ma pole küll kummagi portaali kasutaja, aga pealtnäha on nad igatahes väga sarnased. Seda enam paneb imestama, miks jõupositsioonid turul niivõrd kiiresti muutuvad. Ehk on inimestel aeg-ajalt midagi teistsugust tarvis?

See paneb aga kahtluse alla nende äriideede jätkusuutlikkuse. MySpace ja FB on praegu küll tabelis eesotsas, aga paljud teised võrgustikud nagu Friendster on oma aktuaalsuse suuresti kaotanud. Kes garanteerib, et näiteks Facebooki ei taba sama saatus?

Seda enam peab kahtlema Thieli väites, et Facebooki väärtus on 8 miljardit taala, sama palju kui MTV’l.