Eile pani Apple oma kodulehele üles sellise reklaami, lubades midagi suurt. Nagu näha, pidi see olema päevaks, mida lihtsurelikud enam kunagi ei unusta. Spekulatsioonid ulatusid pilvepõhisest iTunes’st esimese kontaktini maaväliste olenditega.

Kella viie ajal sai müsteerium ka lahenduse: Biitlid jõudsid iTunes’i! Jep, Apple’i arvates on erakordselt tähsaks päev, mil saad legaalselt tõmmata 40 aastat tagasi laialiläinud bändi loomingut oma arvutisse, kuigi suure tõenäosusega on sul juba kõik lood mingil kujul olemas! Hea küll, digitaalses versioonis saab Beatles’t soetada tõesti esmakordselt. Sellegipoolest on pigem tegu sündmusega, mis enamikul inimestel juba praegu on meelest läinud. Ei saa ju ka väita, et Fab Four’i loomingut varem kätte saada polnud võimalik.  

Apple’i ja Beatles’i ajalugu ulatub aga tükk maad kaugemale, kui tänane päev. Nimelt on aastakümneid peetud lahingut Apple’i kaubamärgi pärast. Biitilid asutasid plaadifirma Apple Corps 1968. aastal, Jobs ja Wozniak arvutifirma Apple Computers 1976. Kumbki pool nimest loobuda ei soovinud, kuna nii Liverpooli poistele kui Steve Jobsile ikka hullult meeldivad õunad.

1981. aastal jõuti isegi kokkuleppele, et Apple Computers ei sisene muusikaturule. Cupertinolased otsustasid sellele kokkuleppele 2003. aastal aga kõrge kaarega kuseda, kui avasid iTunes’i muusikapoe ja tõid turule iPodi. Apple Corps kaebas arvutitegelased jällegi kohtusse, kuid seekord jäid kaotajaks.

Vaatamata erimeelsustele, on Steve Jobs tegelikult suur Beatles’i fänn ning peab neid isegi oma ärimudeliks. Mistõttu on tema jaoks kahtlemata tegemist olulise päevaga ning Californias ei hakka keegi vaidlema selle üle, mida Steve ütleb. Ehkki antud juhul vist pingutati veidi üle.

Sellegipoolest tasub vaadata Biitlite esimest kontserti Ameerikamaal, Washington Coliseumis.

Kui oled püsivas suhtes meessoost isik, on võimalik, et ka sina pead minema vaatama Hollywoodi uusimat oksekiskujat “Söö, palveta, armasta”, kuna oled lolli peaga mingi lubaduse andnud või ehk mingi kihlveo kaotanud.

On täiesti välistatud, et mõnele terve mõistusega isikule see film meeldida võiks, mis seletab hästi, miks naistele see niivõrd meeldib.

“See on ju film, sel ei peagi pointi olema!”

SPT on film erakordsest nõiast, kes jätab maha oma mehe, kuna tollel tuleb loll mõte minna tagasi ülikooli. Naise arvates on see täiega egoistlik käitumine, sest temal endal on mingi isiksushäire ja üldsegi võib ainult naistel unistusi olla.

Ühel hetkel ta siis avastab, et pole oma abielus õnnelik ning asja parandamiseks otsustab kõik kuradile saata. Samamoodi käitub küll igas teises romantilises komöödias ka mingi meessoost, kuid teda kujutatakse kui viimast troppi. Niisiis jätab Liz oma mehe maha ja hakkab kokku elama ühe luuserist taimetoitlasega, enne kui ka tolle juurest minema läheb ja laia maailma peale ennast otsima asub. Või midagi sellist.

Tegemist on seega niivõrd halva filmiga, et seda on valus vaadata ning elava tõestusega, et igat raamatut ei maksa ka filmiks teha. Et mitte päris ajuvapustust saada, tuleks üritada oma aega teisiti sisustada. Näiteks võid kokku lugeda, mitu kord peategelane Liz endast räägib. Võid üritada ka kinosaalis kaardistada naisi/plikasid, kes tegelaste idiootsete naljade üle itsitavad. Samuti võid proovida märgata kõiki stereotüüpe ja klišeesid, mis filmis esinevad – alates laiskadest itaallastest lõpetades lehmadega India tänavatel.

Muideks on olemas isegi SPA vihkajate tugigrupp Facebookis.

The Expendables ehk Palgasõdurid ehk meeste Seks ja Linn küttis hea marketingiga ootused filmi suhtes kõrgele. Välja tuli aga nii, nagu võis karta: tegemist on lihtsalt halva filmiga, millel taga hea turundus. Kui aga ootused alla kruvida ja kerge ajukahjustusega kinno minna, siis on aga tegemist peaaegu, et üsna hea märuliga.

Sly Stallone pani kokku väikese armee endistest märulikangelastest, kuid film jäi nende steroidipoiste jaoks veidi väikeseks. Bruce Willist ja kubernaatorit näeb vaid mõni minut üsna tähtsusetus stseenis, see-eest jookseb kogu filmi vältel ekraanil ringi keegi väike hiinlane, kes kannab iroonilist nime Ying Yang. Ka Mickey Rourke on kutsutud vist ainult selleks, et keegi pidi ekraanil ka nutma.

Karaktereid kunagi päriselt välja ei joonistata, piisab teadmisest, et kõik tegelased on tugeva isiksushäirega bad-assid. Ka naljad tunduvad pingutatud – pealegi on Stallone enamus sobivalt endale kirjutanud -, kuid isegi need ei suuda filmi halba sisu vaatajate eest peita. Actionit ja verd pakub film siiski küllaga, ehkki väriseva kaamera tõttu on tihtipeale raske seda tabada või üldse aru saada, kes parasjagu tulistab või kelle auto see nüüd õhku lendab. Viimase poole tunni sees on niivõrd palju seosetuid plahvatusi ja kõmmutamist, et märkamatult hajub tähelepanu filmilt ja hakkad mõtlema, kas ikka sokid, mis jalga said, olid ühest paarist.

Veelgi huvitavam kui film ise, on aga filmikriitikute arvustused:

Not since Rocky worked out in a meat locker has Sylvester Stallone surrounded himself with so much aging beef.

Stallone, never a clear speaker, spends most of his time grunting like a Gloucester Old Spot or barking like a sea lion with a sore throat.

That the supporting cast really needn’t have bothered showing up is the closest Stallone gets to a decent joke.

We can understand the need to have a support group for elderly action heroes who want to relive the glory years. But did they have to release it as a film? Unnecessary.

Exceeded my expectations as concerns dumbness — and my expectations were high. This movie actually goes beyond being merely dumb; it’s more like the nirvana of dumbosity.

Also the Predictables, the Forgettables and they kinda look like the Anabolic Steroidables…

Jep, lugesid õigesti. Õige pea võid DVD-l vaadata filmi Titanic 2. Okei, tegemist pole küll otseselt järjega 1997. aasta Titanic‘ule, sest see oleks kohe eriliselt ajuvaba (laev läks ju põhja, kurat võtaks).

Titanic 2 on uus luksuslaev, mis teeb oma esimese reisi 2012 ehk täpselt sada aastat pärast originaallaeva esmasõitu. Titaan 2 kopeerib ka 1912. aasta marsruuti. Ühtäkki ilmub laeva teele aga – arvasid ära – jäämägi, mis seab kogu reisijate elu ohtu. See ongi lühidalt Titanic 2. Selle kõrval ei tundu isegi Alien vs. Predator enam kuigi halb film, aga ikka pidi kusagil olema mingi filmitegelane, kes arvas, et idee on super!

Millegipärast arvan, et kui päriselt keegi teeks Titanic‘u uppumise sajanda aastapäeva puhul uue samanimelise laeva ja paneks selle sõitma täpselt sama marsruuti, siis tekiks enamik inimestel sellise ettevõtmise suhtes halb eelaimdus. Aga tõenäoliselt mõtleks laevafirma välja mõne lööva reklaamkampaania. Näiteks Titanic 2 – välk 2 korda samasse kohta ei löö! või siis Taasavasta uue Titanic’uga 1912. aasta surmateekond! Kes kardab, on pede!

Hollywoodi ideedepõud on seega veelgi tõsisemaks muutunud ja kuna kõikidest vanadest headest filmidest ja seriaalidest on juba halvad uusversioonid tehtud, tuleb minna klassikaliste filmide kallale ja hakata neile järgesid vorpima. Pakun siinkohal ise välja mõningaid potentsiaalseid filmijärgesid:

• Schindleri teine nimekiri
• Reamees Ryani päästmine 2: tagasitulek Normandiasse
• Rentslimiljardär
• Seitsmes meel
• Kutt, kus mu maja on?!

Mitmed filmindusega seotud isikud kartsid, et suve üks oodatumaid filme, Algus, on keskmise kinoskäija jaoks liiga keeruline. Siiski ei tundnud ma end pärast kinosaalist lahkumist just kõige lollemana. Samas annab see ka aimu, mida filmitööstus peab silmas “keskmise kinoskäija” puhul:

Madalam kui muru

Algus on film “unenäoröövlitest”, kes suudavad inimeste mõtteid varastada, kui nood magavad ja und näevad, kasutades selleks mingit tobedat riistapuud, mille päritolu ja toimimismehhanismi keegi ei selgitanud. “Alguse” all (Inception) mõistetakse algidee juurutamist ehk täpselt vastupidist protsessi varastamisele. Selleks tuleb laskuda inimese alateadvuse sügavaimatele tasanditele. See toimib nii, et inimene pannakse unes veelkord magama ja und nägema, mis teeb kogu kupatuse veelgi nõdrameelsemaks. Nagu viimasel ajal tavaks jäeti filmi lõpp jällegi lahtiseks, et filmihomod saaksid vaielda, kelle “teooria” õigem on. See kaaluta olekus kaklustseen oli ka päris lahe. Filmis löövad kaasa Leonardo DiCaprio, Michael Caine, see kutt viiesajast päevast, mingi jaapanlane ja too prantsuse tšikk.

Filmil oli küll üsna ambitsioonikas süžee, kuid mitte midagi sellist, millest üks vähemalt poole töötava ajuga inimene ei suudaks hoomata. Seevastu kardan, et DiCaprio läheb ka ise peagi hulluks, kui veel mõnes sellisel mindfuckis kaasa teeb.

www.youtube.com/watch?v=HPH2T9o_Dz8

On raske leida sõnud, mis õiglaselt seda Kanada poppsensatsiooni kirjeldaksid. Andekas, nägus, mehine, stiilne – kõik see teda ei iseloomusta. Kuid sellegipoolest on teinud see alles roheline noormees – kel kõrgem hääl, kui seitsmeaastasel tüdrukul, kellel jalg muruniiduki alla kinni jäänud – uskumatu võidukäigu muusikamaailmas.

Vaid mõni aasta tagasi oli Justin suvaline tropp, tõenäoliselt kuskilt külmast Kanada kalurikülast. Tänaseks pole suurt midagi muutunud, küll aga on tal suur alaealiste trussikute kogu. Samuti ei ole suutnud veel keegi talle klaasi kontseptsiooni selgitada.

My World 2.o on tegelikult tema debüütalbum, sest My World oli hoopistükkis EP. Igatahes on MW2 juures teiste seas käe külge pannud ka Usher ja The Dream. Üle maailma on albumit müüdud juba üle viie miljoni eksemplari, mis plaadifirmale on sisse toonud üüratu hunniku raha, millest Bieber ise on endale saanud vähemalt sada taala, arvestades, missuguseid lepinguid plaadikompaniid selliste plastikartistidega sõlmivad.

Tuntuim lugu albumilt on vististi Baby, mida ka mine olen raadiost taluma pidanud ning mistõttu ma kogu albumit kuulata ei julgegi. Sest kui juba sita sisse astud, siis ei topi sa sinna veel ka kätt sisse, et näha, kui suur hunnik see õigupoolest on. Samuti ei saa ma aru, miks peaks mõni kuueteistaastane imikutest laulma, aga noh, igaühele oma. Albumil on ka õige mitu duetti, vist selleks, et omaenda andetust varjata.

Igatahes annavad kriitikud albumile mingil seletamatul põhjusel koguni positiivseid hindeid. Samas arvavad ka Pitchfork’i töötajad, et nende poolt kuulatav muusika on maailma parim.

Elu ei ole kerge. Inimesed muretsevad pidevalt raha ja töö pärast või et ega eelmise õhtu prostituudilt mingit suguhaigust ei saanud. Seetõttu tulebki oma eluteel üles korjata kõik elutarkused, mis sinu ette on heidetud.

Arvutimängud on pakkunud mitmeid selliseid pärleid, mida iga mõistlik inimene omale kõrva taha on pannud.

1. Inimene on võimeline üle elama ka mitusada kuulitabamust

Inimkeha on peaaegu purustamatu. See on võimeline üle elama kuulirahet ning isegi plahvatusi, kui seista õhkulendavast esemest vähemalt kahe sammu kaugusel. Peale selle ei ole ka mingi probleem kukkuda neljandalt korruselt asfaldile või hoida 13 minutit vee all hinge kinni. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et see võime on üksnes sinul. Iga teine isik võib saada surma ka lihtsalt veidi suurema sääse hammustusest.

Ning kui kunagi haavata peaks saama, siis piisab täiesti veidi aega laua all näppu imedes ootamisest ning tervis taastub sajaprotsendiliselt. Alati tasub üles korjata ka maas lebavaid toidupalasid. Iialgi ei tea, millal neist kasu võib olla.

2. Tankid sõidavad palju kiiremini, kui kahuriots teisipidi pöörata ja tihedalt tulistada

Üks põhilisi teadmisi, mida noorsõjaväelased GTA sarjast teada on saanud, on asjaolu, et tankiga on võimalik vahemaid läbida tunduvalt kiiremini, kui kahur on tahapoole suunatud. Alati tuleb aga ka jälgida, et sõjariista taga jalaväepataljoni ei asu.

3. Oma tapjale on võimalik veel sama minuti jooksul kätte maksta

Nagu mängudeski, tuleb ka elus ette, et keegi hiilib pahatahtlikult sinu selja taha ja annab nuga. Aga mängud on ka igaühele selgeks teinud, et surm on pelgalt ajutine ja mööduv nähtus. Üsna peagi võid olla juba samas kohas tagasi ning kiiresti tegutsedes võid oma mõrvari üles otsida ning talle endale kuuli kerre kihutada. Vot seda poleks ta küll ette osanud näha, hah. Pede.

4. Valvurid on kõige rumalaimad inimesed maailmas

Võiks arvata, et suure strateegilise tähtsusega objektid on paremini valvatud kui suvaline kilpkonnapuur. Nii see aga ei ole. Ehkki hoonet võib valvata sadu turvamehi, on sinna sisse murda ütlemata kerge. See tuleneb asjaolust, et need turvamehed patrullivad alati sama trajektoori pidi, jälgides, et nende kolmeruutmeetrine piirkond ikka pätivaba oleks. Samuti kalduvad nad üsna kiiresti unustama, et sa just äsja neid tappa üritasid.

5. Tulevikus toimub kogu sõjategevus vaenlasest 50 meetri kaugusel

Inimkond on küll välja arendanud kontinentaalsed raketid ja tuumaarsenali, millega võiks vaenlase ka ise üsna ohutul kaugusel viibides tuhaks lasta, kuid siiski eelistatakse oma mehi heita väikesesse piirkonda madistama. Eriti eelistatud on sealjuures kõrghoonete katused. Igasugused raketid ning muu fäänsi-päänsi staff on seega üsna kasutu, hoopis korralik nuga ning mõne võitluskunsti valdamine võib hindamatuks osutuda.

Parim viis vaenlast alistada on seista varjamatult otse tema ees ja tulistada hullunult.

6. Sinu printsess asub teises lossis

Kui me midagi Mario seiklustest õppisime, siis seda, et isegi kui läbid pika ja okkalise tee leidmaks oma õnne, kusjuures sind on peaaegu söönud lihasööja-taimed ja tabanud kahurikuulid, saadetakse sind lõpuks ikkagi pikalt.

“Pohmakas” oli eelmise aasta üks edukamaid, kui mitte kõige edukam komöödia. Kui oled üks kolmest inimesest maailmas, kes seda linateost veel näinud ei ole, siis siin on väike kokkuvõte: neli sõpra lähevad Las Vegasesse poissmeesteõhtule, joovad seal ennast kulmudeni täis ja veedavad järgmise päeva mälu taastades ja oma sõpra otsides, kes joomingute käigus kaduma on läinud.

Hetkel jookseb kinodest film “Mullivanniga minevikku“, mis tegelikult ei olegi nii halb, nagu pealkirja järgi võiks arvata. Selles filmis satuvad neli sõpra igasuguse põhjenduseta mullivannis pidutsemise tagajärjel kaheksakümnendatesse ning selle asemel, et tuleviku teadmisi suure raha eest valitsusele ja suurkorporatsioonidele müüa ning siis mõnel paradiisisaarel elu nautida, hakkavad hoopis jooma ja satuvad kaklustesse.

Samas  võib jääda mulje, et tegemist on kõigest Pohmakas 2.0-ga. Sarnasusi kahel filmil on tõesti väga palju.

Alustades sellest, et mõlemas filmis on kolm väga head sõpra, kes sõidavad linnast välja pidutsema.

Kaasa võtavad nad ühe sõbra paksu sugulase, kusjuures vähemalt ühele kolmest sõbrast ta absoluutselt ei meeldi.

Pärast unustamatut ööd… tähendab vastupidi, pärast ööd, mida enam keegi ei mäleta, leiavad nad ennast situatsioonis, mida keegi neist seletada ei oska.

Kuna komöödiates kaine mõistus ei ole kuigi teretulnud, satuvad mehed veel omakorda igasugustesse jamadesse, kui üritavad müsteeriumit lahendada.

Lõpuks leiab aga mees, kelle senine suhe on juba karile jooksnud, omale uue ja parema naise, sest et nii juhtub alati ka päriselus.

Muide, selle teksti juures peaks ka spoileri-hoiatus olema.

Pärast teatud teenuse hingusele minekut oli ka käesolev ajaveeb mõni päev maas. Sai siis kiiremas korras kolitud ning vanu postitusi päästetud. Kahjuks läksid mõningad nendest ning paljud pildidki kaduma, aga kes vana asja meelde tuletab, sellele tulevad karud metsas kallale või kuidas see ütlus nüüd oligi.

—————-

Suurte plaadifirmade produtsendid on tuntud oma erakordse ande poolest täiesti andetutest isikutest “muusikud” teha ning nende täiesti mitte midagi ütlevatest lugudest hitte teha.

(See pilt on siinkohal täiesti õigustatult)

Kuid mitte alati ei pane plaadifirmad ning produtsendid oma valikutega täppi. The Beatles’i Decca prooviesinemine on kurikuulus, kuna plaadifirma ei soovinud neile lepingut pakkuda. Juhataja leidis, et kitarrimuusika on nagunii juba moest väljas ning Pete Best näeb välja nagu pede*.

Teadupoolest asendati Pete Best Ringo Starriga ja biitlid müüsid enam kui miljard albumit. Proovi eest vastutavat produtsendi ei ole pärast 1963. aastat enam nähtud*.

Kuid on olnud veel teisigi “napikaid”. The Rolling Stones’i (I Can’t Get No) Satisfaction on rockmuusika üks tähtsamaid palasid, kuid oleks peaaegu sahtlipõhja vedelema jäänud. Keith Richards tuli selle loo kuulsa käigu peale keset ööd: ärkas üles, lindistas kitarrikäigu ning jäi taas magama. Richards ise ei olnudki loost väga vaimustuses, kuna tema arvates oli see riff liiga “elementaarne”. Lõpuks saadi siiski ka tema nõusse ning Satisfaction tõusis mõlemal pool Atlandit edetabelite tippu.

Ka Guns n’ Roses’i lool Sweet Child o’ Mine on üsna omanäoline ajalugu. Slash mängis selle loo (taaskord) kuulsat kidrakäiku jämmimise ajal lihtsalt nalja viluks. Selle peale jooksis Axl Rose kohale ning mõtles käigu pealt sellele välja teksti, mis muidu saab juhtuda vaid halbades romantilistes komöödiates. Igatahes sündis Sweet Child o’ Mine bändi enda sõnul umbes viie minutiga. Üsna raske uskuda, arvestades, et bändi viimane oksendus võttis aega koguni 15 aastat.

Kaheksakümnendate üks mõjukamaid lugusid, Billie Jean, oleks peaaegu olemata olnud, kuna Jacksoni toonane produtsent Quincy Jones arvas, et lugu on Thriller’i jaoks liiga nõrk. Seega oleks meil kuulmata jäänud poppajaloo üks parimaid lugusid. Samas ei oleks siis ehk ka nii palju halbu moonwalk‘i jäljendajaid. Võta sa nüüd kinni.

* Artiklis väidetu ei pruugi vastata tegelikele ajaloolistele sündmustele.

Kuna jalgpall on vaieldamatult populaarseim spordiala maailmas, on just selle ala MM ja EM ka maailma suurimad spordiüritused. Korraldajariigid kulutavad infrastruktuurile ja uutele staadionitele miljardeid ning turniire ootavad pikisilmi miljonid vutifännid. Sest pole midagi paremat suurest spordipeost, kus saab omasid toetada, lõbutseda ja veidi õlut rüübata.

Turniiri turustamisele kulutatakse veelgi miljoneid ning tõenäoliselt teab igaüks peale põhjakorealaste, et selgi suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis pall mängu pannakse. Seega võiks arvata, et võistluse ametlikud laulud oleksid justkui üleliigsed.

Küllap mõeldakse jalgpalliringkondades aga, et küll küllale liiga tee ning tugevat kriitikat trotsides on siiski igaks suurvõistluseks ka oma viisijupike valmis tehtud. Enamasti on neid isegi mitu ning enamasti kõlavad nad justkui jalgpallurid ise oleksid need komponeerinud ja sisse laulnud.

Puerto Rico südametemurdja sai maha sellise õudusega, mis mingil seletamatul põhjusel valiti 1998. aasta MM-i tunnusmeloodiaks. Vististi arvatakse siiani, et kui laul sisaldab väljendit “you gotta be strong”, siis sobib see suurepäraselt ükskõik millise spordiürituse taustaks.

Anastacia – Boom (Jaapan/Lõuna-Korea 2002)

Siin jätkati põhimõttega, et iga suvaline halb popplaul, mis pole spordiga mingilgi määral seotud, sobib väga hästi ka jalgpalliturniiri tunnusmeloodiaks, kui sellele teha video, millele taustaks lisada klippe eelnevatest võistlustest.

Sellegipoolest on tegemist tõenäoliselt kõige vähem kõrvu veritsema paneva lauluga siintoodutest.

Enrique Iglesias – Can You Hear Me (Austria ja Śveits 2008)

Hispaania latiinolaulja esitus enne 2008. aasta finaali šokeeris sakslasi sedavõrd, et pidid Hispaania koondisele, kel selge psühholoogiline eelis, alla vanduma.

(Sest nemad peavad seda jama juba teist põlvkonda taluma)

Shakira – Waka Waka (LAV 2010)

Kui paljud eurooplased ei julgenud minna Lõuna-Aafrikasse, kuna kartsid mõne raske kuriteo ohvriks langeda, siis nüüd kardavad nad ka, et peaksid iga päev seda lugu kuulma. Niigi aeglast piletimüüki see igatahes ei kiirenda.

Akon – Oh Africa (LAV 2010)

LAV suudab üllatada kohe kahe erakordselt halva looga, ehkki ‘Waka Waka’ valguses ei paistagi see lugu nii kehv. Tundub aga, et režissöör ei olnud jalgpalliga kuigi sina peal, millest annab tõestust asjaolu, et videos oli ühe fänni näole joonistatud Suurbritannia lipp. Teatavasti sellist asja nagu Suurbritannia jalgpallikoondis aga ei eksisteeri. Seevastu sisaldas tekst Inglismaa koondise viimase neljakümne aasta motot: We Came, We Saw, We Tried.

Aafriklaste kaitseks tuleb aga öelda, et MM2010 kolmas ametlik lugu on võrreldes eelmiste nurisünnitustega isegi üsna asjalik.