On raske leida sõnud, mis õiglaselt seda Kanada poppsensatsiooni kirjeldaksid. Andekas, nägus, mehine, stiilne – kõik see teda ei iseloomusta. Kuid sellegipoolest on teinud see alles roheline noormees – kel kõrgem hääl, kui seitsmeaastasel tüdrukul, kellel jalg muruniiduki alla kinni jäänud – uskumatu võidukäigu muusikamaailmas.

Vaid mõni aasta tagasi oli Justin suvaline tropp, tõenäoliselt kuskilt külmast Kanada kalurikülast. Tänaseks pole suurt midagi muutunud, küll aga on tal suur alaealiste trussikute kogu. Samuti ei ole suutnud veel keegi talle klaasi kontseptsiooni selgitada.

My World 2.o on tegelikult tema debüütalbum, sest My World oli hoopistükkis EP. Igatahes on MW2 juures teiste seas käe külge pannud ka Usher ja The Dream. Üle maailma on albumit müüdud juba üle viie miljoni eksemplari, mis plaadifirmale on sisse toonud üüratu hunniku raha, millest Bieber ise on endale saanud vähemalt sada taala, arvestades, missuguseid lepinguid plaadikompaniid selliste plastikartistidega sõlmivad.

Tuntuim lugu albumilt on vististi Baby, mida ka mine olen raadiost taluma pidanud ning mistõttu ma kogu albumit kuulata ei julgegi. Sest kui juba sita sisse astud, siis ei topi sa sinna veel ka kätt sisse, et näha, kui suur hunnik see õigupoolest on. Samuti ei saa ma aru, miks peaks mõni kuueteistaastane imikutest laulma, aga noh, igaühele oma. Albumil on ka õige mitu duetti, vist selleks, et omaenda andetust varjata.

Igatahes annavad kriitikud albumile mingil seletamatul põhjusel koguni positiivseid hindeid. Samas arvavad ka Pitchfork’i töötajad, et nende poolt kuulatav muusika on maailma parim.

Pärast teatud teenuse hingusele minekut oli ka käesolev ajaveeb mõni päev maas. Sai siis kiiremas korras kolitud ning vanu postitusi päästetud. Kahjuks läksid mõningad nendest ning paljud pildidki kaduma, aga kes vana asja meelde tuletab, sellele tulevad karud metsas kallale või kuidas see ütlus nüüd oligi.

—————-

Suurte plaadifirmade produtsendid on tuntud oma erakordse ande poolest täiesti andetutest isikutest “muusikud” teha ning nende täiesti mitte midagi ütlevatest lugudest hitte teha.

(See pilt on siinkohal täiesti õigustatult)

Kuid mitte alati ei pane plaadifirmad ning produtsendid oma valikutega täppi. The Beatles’i Decca prooviesinemine on kurikuulus, kuna plaadifirma ei soovinud neile lepingut pakkuda. Juhataja leidis, et kitarrimuusika on nagunii juba moest väljas ning Pete Best näeb välja nagu pede*.

Teadupoolest asendati Pete Best Ringo Starriga ja biitlid müüsid enam kui miljard albumit. Proovi eest vastutavat produtsendi ei ole pärast 1963. aastat enam nähtud*.

Kuid on olnud veel teisigi “napikaid”. The Rolling Stones’i (I Can’t Get No) Satisfaction on rockmuusika üks tähtsamaid palasid, kuid oleks peaaegu sahtlipõhja vedelema jäänud. Keith Richards tuli selle loo kuulsa käigu peale keset ööd: ärkas üles, lindistas kitarrikäigu ning jäi taas magama. Richards ise ei olnudki loost väga vaimustuses, kuna tema arvates oli see riff liiga “elementaarne”. Lõpuks saadi siiski ka tema nõusse ning Satisfaction tõusis mõlemal pool Atlandit edetabelite tippu.

Ka Guns n’ Roses’i lool Sweet Child o’ Mine on üsna omanäoline ajalugu. Slash mängis selle loo (taaskord) kuulsat kidrakäiku jämmimise ajal lihtsalt nalja viluks. Selle peale jooksis Axl Rose kohale ning mõtles käigu pealt sellele välja teksti, mis muidu saab juhtuda vaid halbades romantilistes komöödiates. Igatahes sündis Sweet Child o’ Mine bändi enda sõnul umbes viie minutiga. Üsna raske uskuda, arvestades, et bändi viimane oksendus võttis aega koguni 15 aastat.

Kaheksakümnendate üks mõjukamaid lugusid, Billie Jean, oleks peaaegu olemata olnud, kuna Jacksoni toonane produtsent Quincy Jones arvas, et lugu on Thriller’i jaoks liiga nõrk. Seega oleks meil kuulmata jäänud poppajaloo üks parimaid lugusid. Samas ei oleks siis ehk ka nii palju halbu moonwalk‘i jäljendajaid. Võta sa nüüd kinni.

* Artiklis väidetu ei pruugi vastata tegelikele ajaloolistele sündmustele.

Kuna jalgpall on vaieldamatult populaarseim spordiala maailmas, on just selle ala MM ja EM ka maailma suurimad spordiüritused. Korraldajariigid kulutavad infrastruktuurile ja uutele staadionitele miljardeid ning turniire ootavad pikisilmi miljonid vutifännid. Sest pole midagi paremat suurest spordipeost, kus saab omasid toetada, lõbutseda ja veidi õlut rüübata.

Turniiri turustamisele kulutatakse veelgi miljoneid ning tõenäoliselt teab igaüks peale põhjakorealaste, et selgi suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis pall mängu pannakse. Seega võiks arvata, et võistluse ametlikud laulud oleksid justkui üleliigsed.

Küllap mõeldakse jalgpalliringkondades aga, et küll küllale liiga tee ning tugevat kriitikat trotsides on siiski igaks suurvõistluseks ka oma viisijupike valmis tehtud. Enamasti on neid isegi mitu ning enamasti kõlavad nad justkui jalgpallurid ise oleksid need komponeerinud ja sisse laulnud.

Puerto Rico südametemurdja sai maha sellise õudusega, mis mingil seletamatul põhjusel valiti 1998. aasta MM-i tunnusmeloodiaks. Vististi arvatakse siiani, et kui laul sisaldab väljendit “you gotta be strong”, siis sobib see suurepäraselt ükskõik millise spordiürituse taustaks.

Anastacia – Boom (Jaapan/Lõuna-Korea 2002)

Siin jätkati põhimõttega, et iga suvaline halb popplaul, mis pole spordiga mingilgi määral seotud, sobib väga hästi ka jalgpalliturniiri tunnusmeloodiaks, kui sellele teha video, millele taustaks lisada klippe eelnevatest võistlustest.

Sellegipoolest on tegemist tõenäoliselt kõige vähem kõrvu veritsema paneva lauluga siintoodutest.

Enrique Iglesias – Can You Hear Me (Austria ja Śveits 2008)

Hispaania latiinolaulja esitus enne 2008. aasta finaali šokeeris sakslasi sedavõrd, et pidid Hispaania koondisele, kel selge psühholoogiline eelis, alla vanduma.

(Sest nemad peavad seda jama juba teist põlvkonda taluma)

Shakira – Waka Waka (LAV 2010)

Kui paljud eurooplased ei julgenud minna Lõuna-Aafrikasse, kuna kartsid mõne raske kuriteo ohvriks langeda, siis nüüd kardavad nad ka, et peaksid iga päev seda lugu kuulma. Niigi aeglast piletimüüki see igatahes ei kiirenda.

Akon – Oh Africa (LAV 2010)

LAV suudab üllatada kohe kahe erakordselt halva looga, ehkki ‘Waka Waka’ valguses ei paistagi see lugu nii kehv. Tundub aga, et režissöör ei olnud jalgpalliga kuigi sina peal, millest annab tõestust asjaolu, et videos oli ühe fänni näole joonistatud Suurbritannia lipp. Teatavasti sellist asja nagu Suurbritannia jalgpallikoondis aga ei eksisteeri. Seevastu sisaldas tekst Inglismaa koondise viimase neljakümne aasta motot: We Came, We Saw, We Tried.

Aafriklaste kaitseks tuleb aga öelda, et MM2010 kolmas ametlik lugu on võrreldes eelmiste nurisünnitustega isegi üsna asjalik.

Maailmas on miljoneid lugusid ja sadu, kui mitte tuhandeid žanre. Seega oleks veidi ülekohtune öelda mõne loo kohte, et see on kõige hullem, mis olla saab? Minu arvates mitte.

Kindlasti leiavad paljud, et kõige “hirmsamad” muusikastiilid on mingi deathcore või death-metal või muu seesugune. Aga tegelikult on need lihtsalt naljakad.

Olen kindel, et paljude lugude puhul teab helilooja juba sel hetkel, kui ta on loo komponeerimise lõpetanud, et see on kõige hullem saast, mida inimkõrvad kunagi kuulama peavad. Aga ta teab ka, et õiges filmis kasutades ja õigele kuulajaskonnale suunates on see kuld. Raha nimel neelab ta alla oma uhkuse ja helistab põhjusele, miks keegi Kanadat ei salli: Celine Dionile.

Kujutan igatahes ette, et niimoodi juhtus, kui Horner ja Jennings kirjutasid loo “My Heart Will Go On“. Nii leidiski see oksekiskuja koha filmis Titanic. See on see film, kus Leonardo DiCaprio tundide kaupa Kate Winslet’i moosis, et lõpuks ta tisse joonistada saaks.

Kuna James Cameron leidis, et inimesi ei ole veel piisavalt piinatud, tahab ta Titanic‘u 2012. aastal 3D-s taaskord kinodesse tuua.

Samas ei olnud Celine sugugi mitte esimene, kes raha nimel nõrgema sugupoole tunnetega mängis. Juba 1992, s.o. 5 aastat varem, oli Whitney Houston sel alal juba täiuslikkuse saavutanud. Peale selle, et Whitney ühtäkki leidis, et oskab näidelda, laulis ta muidugi ise sisse ka filmi The Bodyguard tunnusloo. “I Will Always Love You” on tegelikult Dolly Partoni lugu ning pärineb aastast 1973, aga kuna kantrimuusika kedagi ei huvita, saavutas lugu ülemaailmse kuulsuse peaaegu 2 aastakümmet hiljem. Filmi soundtrack, muide, on müünud üle 44 miljoni koopia ning on enimmüüdud filmimuusikaalbum maailmas.

Sport elab emotsioonidest: võitjate rõõm, kaotajate kibestumus, poolehoidjate õnn ja viha. Muusika saab neid emotsioone ainult toita. On lugusid, mis spetsiaalselt komponeeritud kindla spordisündmuse tarbeks ning lugusid, mis kuulsust kogunud ennekõike spordiürituste raames.

Siinkohal ongi toodud parimad spordihümnid.

Queen – We Are the Champions/We Will Rock You

Need kaks lugu kuuluvad kokku nagu Inno ja Irja. 1977. aastal anti need üheskoos välja ka singlina. Miks antud lood just spordis on olulised, pole vist kuigi üllatav: üks on suurepärane algusmuusika igale pallimängule, teine ood võitjatele.

Fakt: We Are the Champions singlit müüdi Prantsusmaal 1998. aastal üle saja tuhande eksemplari, põhjuseks siniste võit kodusel MM-l.

You’ll Never Walk Alone

See lugu on tuntust kogunud eelkõige jalgpalliringkondades ning jõudnud isegi Liverpooli klubiembleemile.

Traditsioon seda lugu enne mänge laulda algas just Liverpoolist, kui kohaliku FC fännid 60ndatel seda viisijuppi hakkasi üles võtma. Tava on levinud üle Euroopa mitmete klubideni, kelle poolehoidjad ise on täiesti ebaoriginaalsed.

Fakt: Lugu pärineb muusikalist “Carousel” ning seda on esitanud terve kari erinevaid artiste, muuhulgas Elvis Presley, Johnny Cash ning Frank Sinatra. Spordihümnina tuntud on aga pundi Gerry & the Pacemakers‘i versioon.

Popout

AC/DC – Hells Bells

Lugematud võistkonnad erinevatelt spordialadelt kasutavad seda pala oma entrance muusikana. Igal juhul peaks see külalismeeskonnas hirmu külvama küll.

Fakt: Loo nimes esineb tegelikult kirjaviga, Hells peaks olema kirjutatud ülakomaga.

Popout

Siia valdkonda sobib tegelikult ka üks teine AC/DC lugu: Thunderstruck

Blur – Song 2

See suurepärase nimega lugu kirjutati Ameerika grunge-muusika paroodiana. Saatuse irooniana sai sellest Bluri tuntuim hittlugu. Loo refrään tõmbab käima ka kõige tuimema rahva ja paneb rahva tribüünidel üksteisel päid puruks taguma.

Paljudele jalkafännidele meenub see lugu kindlasti ka FIFA 98 soundtrackilt.

Fakt: Kooskõlas oma tiitliga oli see lugu albumil teine, oli teine singel albumilt, on 2 minutit ja 2 sekundit pikk ning jõudis UK edetabelis teisele kohale.

The Lightning Seeds – Three Lions (Football’s Coming Home)

Siinkohal kindlasti mõtled, et “kurat, see nimekiri on täiesti jalgpallikeskne!,” mis on ka tõsi, aga käi persse.

Pealkiri viitab Inglismaa vutikoondise embleemile ning lugu käib 1996. aasta EM-i kohta, mis juhtumisi toimus Inglismaal. Hiljem on sellest veel uusversioone tehtud, näiteks 98. aasta MM-i eel. Tekst on sellest, et viimati võitis Inglismaa suurturniiri küll 1966. aastal, aga “suudame seda jälle.” Seega on tegu terve rahvuse soovmõtlemisega, mis on tegelikult üsna kurb, kuna ka inglased ise teavad, et nad midagi võita ei suuda.

Fakt: Loo teksti kirjutasid humoristid Frank Skinner ja David Baddiel.

Populaarne telesaade “Eesti otsib superstaari” on näidanud, et Eestimaal leidub tuhandeid ja tuhandeid noori, kellel puudub igasugune enesekriitika ja reaalsustaju ning on nõus end sadade tuhandete ees lolliks tegema. Tegelikult on neil üks vajalik omadus juba olemas: nad ei murdu kriitikatulva all. Samas tuleks enamusel enne saatesse minekut kriitikat siiski kuulda võtta. Kindlasti on paljudele ka öeldud, et “ennem vaataksin oma koera sittumas, kui sind kuulaksin,” aga sellest ei teha lihtsalt välja.

Et oma unistust täita, valivadki paljud tee talendikonkursile ja teevad paratamatult ennast kogu rahva ees naerualuseks. Järgneb sotsiaalne allakäik ja alkoholism.

Seda kõike ei pea tegelikult läbi tegema, sest on palju lollikindlam viis tähtede poole.

1. Hangi omale normaalne välimus

Üldtuntud tõde on, et popstaarid on alati ka väga nägusad. Seega sinu puuvillast rahvamustriga kampsun ja crocs’id pole just kuigi sobivamad aksessuaarid. Seega lase oma välimust muuta, soovitavalt mõne spetsialisti poolt ja esimene samm ongi astutud.
Ära karda, et näed nüüd välja nagu äsja hauast tõusnud mutant-zombie-sookoll, nii peabki olema.

Ei, sa ei näe tobe välja.

2. Osta kitarr.
Iga korralik muusik kirjutab oma muusikat ise. Muretsed, et ei oska mängida? Pole probleemi: hiti kirjutamiseks ongi vaja tunda ainult nelja akordi. Selle võid õppida ühe päevaga. Ülejäänud aja seisa peegli ees ja ürita võimalikult vinge välja näha.

Nüüd võid seltskonnas end tutvustada kui “muusikut”.

3. Erine
Käia ringi nagu Frankenstein ja omada kitarri pole veel piisav. Tuleb teistest erineda. Kuidas seda teha, on igaühe enda otsustada. Ozzy Osbourne juba hammustas nahkhiirtel päid otsast, nii et see mõte mata maha. Tuleb teha midagi veelgi ekstreemsemat, nagu näiteks koaaladel päid otsast hammustada. Hah.
4. Salvesta demo.
Ära kvaliteedi pärast muretse. Keegi ei saa nagunii aru.

Demo avab sulle uksed tõelisesse muusikaärisse ning üsna varsti peaksid saama plaadilepingu mõnelt Big Four firmalt. Kui sa just sitt ei ole.

5. Kirjuta hittlugu.
Nagu teises punktis juba välja toodud, on hittloo kirjutamiseks vaja tunda ainult nelja akordi. Järgi seda progressiooni ning oled omadega mäel. Nüüd on vaja kirjutada ainult tekst. See on lihtne, eriti, kui oled mees. Naistele lähevad miskipärast hästi peale mehed, kes laulavad sellest, kui pussy’d nad on.

Teine variant on korrata pool laulu üht ja sama fraasi ning vahele torgata suvalisi sõnu, tuntud ka kui Black Eyed Peas’i meetod.
6. ???
7. Profit!
Kui kõik õigesti tegid, peaksid nüüd staadionitel hullunud masside ees kontserte andma. Või sinust sai kogu linna naerualune. Ma täpselt ei mäleta, kumb tõenäolisem oli.

Enamik artiste ei suuda oma olemasolekuga kunagi mingit mõju avaldada. Mõned vähesed annavad välja ühe poolkõva hittloo ja kaovad siis igaveseks areenilt. Mõned üksikud püsivad relevantsena kogu oma mitmekümneaastase karjääri jooksul, ilma et muutuks iseenda karikatuuriks.

Samas on alati olemas ka neid häid lugusid, mis edetabeleid vallutanud, kuid hiljem unustusse vajunud. Teenimatult.

Tõelistele muusikasnoobidele on need lood kindlasti tuttavad, aga enamus raadiokuulajaid arvatavasti grupi ja loo nime öelda ei oska.

Steve Harley & Cockney Rebel – Make me Smile (Come up and see me)

See lugu tormas 1975. aastal UK edetabeli tippu ning Steve Harley oskas vaatamata oma riietusele isegi omal moel lahe välja näha. Duran Duran ja Erasure on lugu ka (ebaõnnestunult) kaverdanud.

Wikipedia andmetel tegutseb ansambel tänase päevani, teisi märkimisväärseid hittlugusid nad aga produtseerida pole suutnud.

Numero Uno – Tora, Tora, Tora

Järgnev pilt peaks üsna hästi selgitama, miks sellest duost midagi kuulda pole olnud.

See lustakas performance ei aidanud nende kuulsusele ka just palju kaasa.

Bändil puudub kodulehekülg ning Wikipedia artikkel, mistõttu infot nende kohta leiabki ainult YouTube’st. Tuleb välja, et nad on Hollandist, mis peaks nii mõndagi seletama.

OMD – Electricity

Orchestral Maneu.. Manueouvr….  OMD karjäär on olnud üsna pikk ja edukas ning sel aastal peaks ilmuma ka uus stuudioalbum. Esimene, pärast 1996. aasta Universal‘it. Pika vaheaja põhjuseks on Andy McCluskey, kes leidis, et OMD peaks sisse tooma rohkem pappi kui tegelikult toob, otsis omale tulusama tööotsa ning hakkas lugusid kirjutama kuradi Atomic Kitten’le. Päriselt.

Electricity oli ansambli debüütsingel ning päris hittlooks kunagi ei saanudki.

Sneaker Pimps – 6 Underground

Sneaker Pimps tegutses aastatel 1994-2003 ning tänaseks on isegi nende koduleht offline. Ansamblit saatis mõõdukas edu, käesolev lugu suutis end ka briti edetabeli top kümnesse pressida. Kuulduste järgi lindistati vahepeal isegi uut albumit, aga millegipärast jäi asi pooleli. Asutajaliige Chris Corner on mõnel määral tuntust kogunud pseudonüümi IAMX all.