Maajade kalendri kohaselt peaks inimkond oma asjad kokku pakkima 2012. aasta lõpupoole. Tundub aga, et teatud usuhullud ei jõua oma õnnetu eksistentsi lõppu ära oodata ja mõtlesid kiiresti välja uue tähtpäeva: 21. mai. Õigemini peaks see tähistama küll vaid lõpu algust, kui Jeesus naaseb planeedile Maa ja päästab teatud väljavalitud ristiusulised, lõplik “doomsday” saabub siis 21. oktoobril. Ülejäänud inimkond jäetakse siia edasi virelema.
Varsti on tänane päev aga läbi saamas, ent Jeesusest ja kõige lõpust pole haisugi, usklike näod on venimas aga aina pikemaks.

Internet on ammendamatu informatsiooniallikas ning ühendab üle kogu maailma miljardeid inimesi. Tead, et inimkonnal on midagi viga, kui need inimesed ei suuda välja tulla millegi etemaga kui facebook, lolcats või Rebecca Black. 

Kuigi üleinternetiline kollaboratsioon on andnud ka selliseid tulemusi nagu Wikipedia, mis on asendamatuks allikaks, kui otsid teavet ükskõik, kas mõne ajaloosündmuse, muusikaalbumi, rahvusvahelise organisatsiooni või pornostaari kohta, on see inimmass ka põhjuseks, miks YouTube’i valitsevad sellised debiilsused nagu Fred ning Ray William Johnson. 

Siis polegi imestada, miks noored inimesed võtavad kätte ja arvavad, et Jonas Brothers või Justin Bieber on lahedad. Kui päevast-päeva lasta endale seesugust virtsa pähe süstida, leiavadki kergestimõjutatavad, et selline paavianitsirkus on tänapäeval norm ning võtavad neile peale surutud käitumismallid üle. Vanemaks ja veidi taremaks saades võivad nad oma elus tehtud väärkäikudest küll aru saada, kuid siis on tõenäoliselt juba liiga hilja. Ühiskonna jaoks on nad siis juba kadunud hinged. 

Ja sellised hüpertalenditud nagu Rebecca Black hakkavadki oma autotune’itud lugusid netti riputama, sest nad on näinud, et niiviisi on võimalik jõuda inimeste südametesse üle kogu maailma. Õnneks saavad nad aga hoopis selle, mille nad on ära teeninud – mõnituse.

Kas sinagi oled mõelnud, et korvpallis on liiga vähe kontakti, et seda ikka päris “spordiks” pidada? Kõik jalgpallurid on pehmekesed? Isegi ragbi on liiga lahja? Ole mureta, selleks ongi viimaks välja tuldud Fight Football League’ga. Ning sarnaselt kõikidele vajalikele leiutistele – nagu rasvaimu ja mullivannid – tuleb seegi uudne spordiala Itaaliast!

Õigemini on see edasiarendus mängust, mida juba vanad roomlased tundsid ja hindasid. Toona kasutasid seda sporti hiiglaslike munanditega sõdurid lahinguks ettevalmistamisel.

Mäng meenutab ameerika jalgpalli ja ragbit: testosterooni täis mehed peavad toimetama palli vastaste “väravasse”. Kui aga ragbis ja käsimunas võib vastast pikalt karata, siis FFL-s pole keelatud isegi vastase löömine. Pigem on see isegi tervitatav, sest kui vastasmeeskonna mängija enam püsti ei tõuse, on tema mäng lõppenud ning vahetusi teha ei või. Vigastusi simuleerida pole seega eriti asjakohane, sest et…. noh, sel pole lihtsalt mõtet ja arvatavasti saaks selle eest jalaga näkku ka.

Mängijaid on nii ragbi-, MMA, aga peamiselt vanglataustaga. Stiilinäidet võib näha siit:

www.youtube.com/watch?v=62dHRPtIdUg

Apple on iTunes 10-ga eksinud tunnustatud põhimõtte – kui see töötab, ära nussi sellega – vastu.Peale selle, et uue iTunes’i logo on erakordselt kole (millega pika peale siiski ära harjub) on ka programm ise evolutsiooniredelil mitu astet madalamale asunud.

iTunes 9 toimis minu jaoks suurepäraselt, 10-ga on tekkinud aga mitmed probleemid.

Esiteks on ta käivitamisel aeglane ja erakordselt kapriisne, nagu emakaru on vihane pärast talveunest äratamist. See polekski vist nii hull, kui ma ei peaks seda nurisünnitust pidevalt taaskäivitama, kuna vastasel juhul pole ta nõus uusi lugusid, filme vms lisama.

Teine lahe nipp on see, et iTunes kustutab iPhone’lt ja iPadilt arvutiga sünkroniseerimisel neilt uued rakendused ära, misjärel neid peab uuesti hakkama App Store’st tõmbama. Ka selle vastu aitab vaid piinarikas taaskäivitus.

Täna arvas iTunes aga, et hullult naljakas oleks, kui muudaks library’s olevate lugude failide asukohtade nimetused ära. See on küll kergesti kõrvaldatav, aga ikkagi eelistaksin programmi, mis ei käituks nagu mõni emane päevade aegu.

Inimkonna lõppu on ennustatud mitmel korral. Viimati tehti suuremat paanikat aastatuhande vahetusel, mil kõik arvutisüsteemid pidid lakkama töötamast ning lennukid taevast alla pudenema. Päris paljud inimesed tegid isegi enesetapu, et millenniumiga kaasnevat pikka ja piinarikast surma vältida. Päris loll tunne pidi nendel olema, kes ennast maha lasid, kui pärast midagi ei juhtunudki.

Uueks tähtajaks, mil maailm olemast lakkab, on märgitud detsember 2012. Tegelikult pidi planeet Nibiru Maale otsa kihutama juba 2003, aga ka siis oli vaikus majas ning maailmalõpufanaatikud “pikendasid” tähtaega 2012. aastani. Kuna ka maajade kalender lõppeb just sel aastal, seostati needki sündmused ning lõpp paistab vältimatu. Vähemalt siis, kui oled kergeusklik jobu.

Olen ilma kahjudeta üle elanud nii millenniumi, hullu lehma tõve, suu- ja sõrataudi, linnugripi ning seagripi ning 2012 seetõttu mind eriti ei hirmuta.

Seda enam, et siis tegelikult midagi juhtumas ju pole:

planeedid ei reasta ennast veel mitme aastakümne vältel ning sel sündmusel pole nagunii mingit kahjulikku mõju. Samuti ei ole teadlased tähele pannud suuremaid asteroide, mis Maa suunas liiguksid (Bruce Willis hoiab end igaks juhuks ikkagi vormis).

Ka maajade kalendri “lõpul” pole märkimisväärset tähtsust. Nagu ka meil ei lõppe elu 31. detsembril, vaid läheb edasi 1. jaanuaril, algab ka maajade kalender lihtsalt “otsast peale”.

Rumalate maailmalõputeooriate ümberlükkamisest saab rohkem lugeda NASA koduleheküljelt.

Hollandi Antillide laialiajamise ja uut tüpi eluvormi leidmise kõrval juhtus 2010. aastal nii mõndagi. Reedesel päeval alanud 2010. aasta oli ka bioloogilise mitmekesisuse ning rahvusvaheline nooruseaasta.

See oli ka aastaks, mil maailm hakkas üldisest majanduskriisist viimaks väljuma ning Eesti sai OECD liikmeks ning “jah”-sõna euroga liitumiseks, millega kuulume nüüd ka meie rikaste riikide klubisse, rahva vingumisele vaatamata.

Jaanuar:

Veebruar:

Aprill:

Mai:

Juuni:

Juuli:

August:

November:

Eile pani Apple oma kodulehele üles sellise reklaami, lubades midagi suurt. Nagu näha, pidi see olema päevaks, mida lihtsurelikud enam kunagi ei unusta. Spekulatsioonid ulatusid pilvepõhisest iTunes’st esimese kontaktini maaväliste olenditega.

Kella viie ajal sai müsteerium ka lahenduse: Biitlid jõudsid iTunes’i! Jep, Apple’i arvates on erakordselt tähsaks päev, mil saad legaalselt tõmmata 40 aastat tagasi laialiläinud bändi loomingut oma arvutisse, kuigi suure tõenäosusega on sul juba kõik lood mingil kujul olemas! Hea küll, digitaalses versioonis saab Beatles’t soetada tõesti esmakordselt. Sellegipoolest on pigem tegu sündmusega, mis enamikul inimestel juba praegu on meelest läinud. Ei saa ju ka väita, et Fab Four’i loomingut varem kätte saada polnud võimalik.  

Apple’i ja Beatles’i ajalugu ulatub aga tükk maad kaugemale, kui tänane päev. Nimelt on aastakümneid peetud lahingut Apple’i kaubamärgi pärast. Biitilid asutasid plaadifirma Apple Corps 1968. aastal, Jobs ja Wozniak arvutifirma Apple Computers 1976. Kumbki pool nimest loobuda ei soovinud, kuna nii Liverpooli poistele kui Steve Jobsile ikka hullult meeldivad õunad.

1981. aastal jõuti isegi kokkuleppele, et Apple Computers ei sisene muusikaturule. Cupertinolased otsustasid sellele kokkuleppele 2003. aastal aga kõrge kaarega kuseda, kui avasid iTunes’i muusikapoe ja tõid turule iPodi. Apple Corps kaebas arvutitegelased jällegi kohtusse, kuid seekord jäid kaotajaks.

Vaatamata erimeelsustele, on Steve Jobs tegelikult suur Beatles’i fänn ning peab neid isegi oma ärimudeliks. Mistõttu on tema jaoks kahtlemata tegemist olulise päevaga ning Californias ei hakka keegi vaidlema selle üle, mida Steve ütleb. Ehkki antud juhul vist pingutati veidi üle.

Sellegipoolest tasub vaadata Biitlite esimest kontserti Ameerikamaal, Washington Coliseumis.

Kui oled püsivas suhtes meessoost isik, on võimalik, et ka sina pead minema vaatama Hollywoodi uusimat oksekiskujat “Söö, palveta, armasta”, kuna oled lolli peaga mingi lubaduse andnud või ehk mingi kihlveo kaotanud.

On täiesti välistatud, et mõnele terve mõistusega isikule see film meeldida võiks, mis seletab hästi, miks naistele see niivõrd meeldib.

“See on ju film, sel ei peagi pointi olema!”

SPT on film erakordsest nõiast, kes jätab maha oma mehe, kuna tollel tuleb loll mõte minna tagasi ülikooli. Naise arvates on see täiega egoistlik käitumine, sest temal endal on mingi isiksushäire ja üldsegi võib ainult naistel unistusi olla.

Ühel hetkel ta siis avastab, et pole oma abielus õnnelik ning asja parandamiseks otsustab kõik kuradile saata. Samamoodi käitub küll igas teises romantilises komöödias ka mingi meessoost, kuid teda kujutatakse kui viimast troppi. Niisiis jätab Liz oma mehe maha ja hakkab kokku elama ühe luuserist taimetoitlasega, enne kui ka tolle juurest minema läheb ja laia maailma peale ennast otsima asub. Või midagi sellist.

Tegemist on seega niivõrd halva filmiga, et seda on valus vaadata ning elava tõestusega, et igat raamatut ei maksa ka filmiks teha. Et mitte päris ajuvapustust saada, tuleks üritada oma aega teisiti sisustada. Näiteks võid kokku lugeda, mitu kord peategelane Liz endast räägib. Võid üritada ka kinosaalis kaardistada naisi/plikasid, kes tegelaste idiootsete naljade üle itsitavad. Samuti võid proovida märgata kõiki stereotüüpe ja klišeesid, mis filmis esinevad – alates laiskadest itaallastest lõpetades lehmadega India tänavatel.

Muideks on olemas isegi SPA vihkajate tugigrupp Facebookis.

Kõik, kel olemas iPhone, iPod või iPad, teavad seda tunnet, kui App Store’s ringi mütates ei oskagi nagu midagi valida, sest kõik rakendused tunduvad lahedad ning igaühe puhul mõtled, et just see kübeke ongi olnud täiuslikust õnnest puudu. Seejärel kaalud, kas asi on ikka 79 eurosenti väärt. Lõpuks laed rakenduse siiski alla ning see leiab kindla koha su masinavärgil. Või kahetsed selle allatirimist ning küsid endalt, kuidas aru ei saanud, et tegemist on täieliku jamaga ning haud arendajale kättemaksu.

Apple’i rakenduste poekeses on juba üle 250 000 app’i. Isegi, kui kõik peerurakendused välja arvata, jääb alles ikkagi üsna suur arv. Ja kõik nendest ei ole kõige õnnestunumad.

Esmalt on olemas rakendusi, mis on täiesti ebapraktilised. Näiteks kurikuulus I am Rich, mis ei teinudki mitte midagi peale kalliks olemise. Rakendus maksis 999 dollarit ning oligi mõeldud vaid oma jõukuse näitamiseks. Sellegi korjas Apple mõne päeva pärast poest maha, kuna mõni idioot arvas, et tegemist on lihtsalt naljaga ning ostiski selle. Nali lõppes, kui oma iTunes’i arve kätte sai.

Samuti on raske aru saada mitmetest kellaprogrammidest iPadile, mis teevadki tahvelarvutist tavalise lauakella. Esiteks on iPadil endal täiesti töötav kell juba olemas, teiseks võiks eeldada, et enamikel iPadi-omanikel on oma elamises vähemalt üks seade, mis samuti kella näitab. Tõsi, iPadil puudub alarmkell, ent ometigi jõudsid inimesed ka enne seda õigeks ajaks tööle.

Samas on olemas mitmeid kasutuid rakendusi, mida sellegipoolest hulgaliselt alla laetakse. Näiteks iBeer – mis teeb iPhone’st virtuaalse õlleklaasi-, virtuaalsed välgumihklid või virtuaalne kalatiik. Kõik need on täiesti tarbetud ning nende ainuke eesmärk ongi iPhone’i/iPadi võimalusi demonstreerida, et sõprade ees tuusata saaksid.

Ja kui ma seda kallutan, siis jookseb õlu mulle suhu! Näete, jah?! Hahaha

Kui mina oleksin rakenduste arendaja, looksin Üllatusmuna rakenduse. See oleks selline, et kasutaja ei tea, mis teda rakendust avades ees ootab. Selleks võib olla mõni geniaalne nali, humoorikas pilt või video, kuidas mees hobusega vahekorras on. See oleks nagu StumbleUpon’i täiustatud variant. Usun, et kui inimene on juba nii mõndagi huvitavat rakendusega leidnud, ei heiduta teda ka mingi hardcore lehmaporno. Hetkeks oleks küll kindlasti veidi häiritud (või erutatud, kuidas kellelegi), kuid rakenduse eelised kaaluksid selle üle ning lõpuks harjuksid inimesed kõigega. Lisaks oleks sellel funktsioon, miskäivitab telefonil enesehävitusrežiimi ning laseb end õhku. Tõsi, lõpuks muutuks käteta inimeste kaebuste kuulamine küllalt tüütuks, kuid inimesed oskavad head nalja siiski hinnata.

1. jaanuarist 2011 jõustub uus liiklusseadus, mis toob endaga kaas ohtralt muudatusi. Ehkki seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääb kuus kuud, võib eeldada, et enamik inimesi seda – vaatamata soovitustele – seda läbi lugeda ei suvatse. Samas puudutavad muudatused kõiki liiklejaid, nii autojuhte, jalakäijaid, jalgrattureid kui ka Segway juhte.

Loodetavasti teeb uus seadus Segway-terrorile viimaks lõpu

Saab näha, kui palju uus seadus ka päriselt liiklejate käitumist muudab, kuna ka praegu ju kõiki norme täpselt ei järgita. Samas peab tõdema, et teavitustöö on senini üsna lahjaks jäänud.

Oma liiklusvalmiduse testimiseks võid läbida järgmise küsimustiku: