Mõni aeg tagasi tõi justiitsminister Kristen Michal taas lagedale idee langetada valimisiga 16. eluaastani, et pseudeprobleemide arutamisega saaks luua illusiooni, et millegagi ikkagi tegeletakse. Valimisea langetamine on peaaegu sama loll mõte, nagu lapsevanematele iga lapse eest lisahääle andmine (aga siiski ainult peaaegu).

Valitsus arvab seega, et 16-aastane kitseaju ei või poest õllet osta ega täieliku teovõime puudumise (sest alaealine ei suuda veel ise otsuseid langetada!) tõttu suuresti enda saatuse üle otsustada, ent on siiski täiesti kõlbulik otsustamaks riigi saatuse üle? Ning miks just joon tõmmata 16. eluaasta juures, miks ei sobiks 15., 14., 10., või juba 1.? Saaksime ju veelgi rohkem “laiendada isikute ringi, kes võivad kõrgeimat riigivõimu teostada”.

Iseenesest ei oleks selliste küsimuste üle debateerimine midagi halba, ühiskondlikud debatid on ju teretulnud. Ent antud juhul ei ole ju mingit erilist diskussiooni: 16-aastaseid ei huvita ja ülejäänud ühiskond ei taha alaealisi valimiskastide juures näha. Et kellelegi Toompeal kargab pähe mingi mõte, ei tähenda, et see arutamist vääriks.

Maajade kalendri kohaselt peaks inimkond oma asjad kokku pakkima 2012. aasta lõpupoole. Tundub aga, et teatud usuhullud ei jõua oma õnnetu eksistentsi lõppu ära oodata ja mõtlesid kiiresti välja uue tähtpäeva: 21. mai. Õigemini peaks see tähistama küll vaid lõpu algust, kui Jeesus naaseb planeedile Maa ja päästab teatud väljavalitud ristiusulised, lõplik “doomsday” saabub siis 21. oktoobril. Ülejäänud inimkond jäetakse siia edasi virelema.
Varsti on tänane päev aga läbi saamas, ent Jeesusest ja kõige lõpust pole haisugi, usklike näod on venimas aga aina pikemaks.

Internet on ammendamatu informatsiooniallikas ning ühendab üle kogu maailma miljardeid inimesi. Tead, et inimkonnal on midagi viga, kui need inimesed ei suuda välja tulla millegi etemaga kui facebook, lolcats või Rebecca Black. 

Kuigi üleinternetiline kollaboratsioon on andnud ka selliseid tulemusi nagu Wikipedia, mis on asendamatuks allikaks, kui otsid teavet ükskõik, kas mõne ajaloosündmuse, muusikaalbumi, rahvusvahelise organisatsiooni või pornostaari kohta, on see inimmass ka põhjuseks, miks YouTube’i valitsevad sellised debiilsused nagu Fred ning Ray William Johnson. 

Siis polegi imestada, miks noored inimesed võtavad kätte ja arvavad, et Jonas Brothers või Justin Bieber on lahedad. Kui päevast-päeva lasta endale seesugust virtsa pähe süstida, leiavadki kergestimõjutatavad, et selline paavianitsirkus on tänapäeval norm ning võtavad neile peale surutud käitumismallid üle. Vanemaks ja veidi taremaks saades võivad nad oma elus tehtud väärkäikudest küll aru saada, kuid siis on tõenäoliselt juba liiga hilja. Ühiskonna jaoks on nad siis juba kadunud hinged. 

Ja sellised hüpertalenditud nagu Rebecca Black hakkavadki oma autotune’itud lugusid netti riputama, sest nad on näinud, et niiviisi on võimalik jõuda inimeste südametesse üle kogu maailma. Õnneks saavad nad aga hoopis selle, mille nad on ära teeninud – mõnituse.

Kas sinagi oled mõelnud, et korvpallis on liiga vähe kontakti, et seda ikka päris “spordiks” pidada? Kõik jalgpallurid on pehmekesed? Isegi ragbi on liiga lahja? Ole mureta, selleks ongi viimaks välja tuldud Fight Football League’ga. Ning sarnaselt kõikidele vajalikele leiutistele – nagu rasvaimu ja mullivannid – tuleb seegi uudne spordiala Itaaliast!

Õigemini on see edasiarendus mängust, mida juba vanad roomlased tundsid ja hindasid. Toona kasutasid seda sporti hiiglaslike munanditega sõdurid lahinguks ettevalmistamisel.

Mäng meenutab ameerika jalgpalli ja ragbit: testosterooni täis mehed peavad toimetama palli vastaste “väravasse”. Kui aga ragbis ja käsimunas võib vastast pikalt karata, siis FFL-s pole keelatud isegi vastase löömine. Pigem on see isegi tervitatav, sest kui vastasmeeskonna mängija enam püsti ei tõuse, on tema mäng lõppenud ning vahetusi teha ei või. Vigastusi simuleerida pole seega eriti asjakohane, sest et…. noh, sel pole lihtsalt mõtet ja arvatavasti saaks selle eest jalaga näkku ka.

Mängijaid on nii ragbi-, MMA, aga peamiselt vanglataustaga. Stiilinäidet võib näha siit:

www.youtube.com/watch?v=62dHRPtIdUg

Apple on iTunes 10-ga eksinud tunnustatud põhimõtte – kui see töötab, ära nussi sellega – vastu.Peale selle, et uue iTunes’i logo on erakordselt kole (millega pika peale siiski ära harjub) on ka programm ise evolutsiooniredelil mitu astet madalamale asunud.

iTunes 9 toimis minu jaoks suurepäraselt, 10-ga on tekkinud aga mitmed probleemid.

Esiteks on ta käivitamisel aeglane ja erakordselt kapriisne, nagu emakaru on vihane pärast talveunest äratamist. See polekski vist nii hull, kui ma ei peaks seda nurisünnitust pidevalt taaskäivitama, kuna vastasel juhul pole ta nõus uusi lugusid, filme vms lisama.

Teine lahe nipp on see, et iTunes kustutab iPhone’lt ja iPadilt arvutiga sünkroniseerimisel neilt uued rakendused ära, misjärel neid peab uuesti hakkama App Store’st tõmbama. Ka selle vastu aitab vaid piinarikas taaskäivitus.

Täna arvas iTunes aga, et hullult naljakas oleks, kui muudaks library’s olevate lugude failide asukohtade nimetused ära. See on küll kergesti kõrvaldatav, aga ikkagi eelistaksin programmi, mis ei käituks nagu mõni emane päevade aegu.

Inimkonna lõppu on ennustatud mitmel korral. Viimati tehti suuremat paanikat aastatuhande vahetusel, mil kõik arvutisüsteemid pidid lakkama töötamast ning lennukid taevast alla pudenema. Päris paljud inimesed tegid isegi enesetapu, et millenniumiga kaasnevat pikka ja piinarikast surma vältida. Päris loll tunne pidi nendel olema, kes ennast maha lasid, kui pärast midagi ei juhtunudki.

Uueks tähtajaks, mil maailm olemast lakkab, on märgitud detsember 2012. Tegelikult pidi planeet Nibiru Maale otsa kihutama juba 2003, aga ka siis oli vaikus majas ning maailmalõpufanaatikud “pikendasid” tähtaega 2012. aastani. Kuna ka maajade kalender lõppeb just sel aastal, seostati needki sündmused ning lõpp paistab vältimatu. Vähemalt siis, kui oled kergeusklik jobu.

Olen ilma kahjudeta üle elanud nii millenniumi, hullu lehma tõve, suu- ja sõrataudi, linnugripi ning seagripi ning 2012 seetõttu mind eriti ei hirmuta.

Seda enam, et siis tegelikult midagi juhtumas ju pole:

planeedid ei reasta ennast veel mitme aastakümne vältel ning sel sündmusel pole nagunii mingit kahjulikku mõju. Samuti ei ole teadlased tähele pannud suuremaid asteroide, mis Maa suunas liiguksid (Bruce Willis hoiab end igaks juhuks ikkagi vormis).

Ka maajade kalendri “lõpul” pole märkimisväärset tähtsust. Nagu ka meil ei lõppe elu 31. detsembril, vaid läheb edasi 1. jaanuaril, algab ka maajade kalender lihtsalt “otsast peale”.

Rumalate maailmalõputeooriate ümberlükkamisest saab rohkem lugeda NASA koduleheküljelt.

Hollandi Antillide laialiajamise ja uut tüpi eluvormi leidmise kõrval juhtus 2010. aastal nii mõndagi. Reedesel päeval alanud 2010. aasta oli ka bioloogilise mitmekesisuse ning rahvusvaheline nooruseaasta.

See oli ka aastaks, mil maailm hakkas üldisest majanduskriisist viimaks väljuma ning Eesti sai OECD liikmeks ning “jah”-sõna euroga liitumiseks, millega kuulume nüüd ka meie rikaste riikide klubisse, rahva vingumisele vaatamata.

Jaanuar:

Veebruar:

Aprill:

Mai:

Juuni:

Juuli:

August:

November:

Eile pani Apple oma kodulehele üles sellise reklaami, lubades midagi suurt. Nagu näha, pidi see olema päevaks, mida lihtsurelikud enam kunagi ei unusta. Spekulatsioonid ulatusid pilvepõhisest iTunes’st esimese kontaktini maaväliste olenditega.

Kella viie ajal sai müsteerium ka lahenduse: Biitlid jõudsid iTunes’i! Jep, Apple’i arvates on erakordselt tähsaks päev, mil saad legaalselt tõmmata 40 aastat tagasi laialiläinud bändi loomingut oma arvutisse, kuigi suure tõenäosusega on sul juba kõik lood mingil kujul olemas! Hea küll, digitaalses versioonis saab Beatles’t soetada tõesti esmakordselt. Sellegipoolest on pigem tegu sündmusega, mis enamikul inimestel juba praegu on meelest läinud. Ei saa ju ka väita, et Fab Four’i loomingut varem kätte saada polnud võimalik.  

Apple’i ja Beatles’i ajalugu ulatub aga tükk maad kaugemale, kui tänane päev. Nimelt on aastakümneid peetud lahingut Apple’i kaubamärgi pärast. Biitilid asutasid plaadifirma Apple Corps 1968. aastal, Jobs ja Wozniak arvutifirma Apple Computers 1976. Kumbki pool nimest loobuda ei soovinud, kuna nii Liverpooli poistele kui Steve Jobsile ikka hullult meeldivad õunad.

1981. aastal jõuti isegi kokkuleppele, et Apple Computers ei sisene muusikaturule. Cupertinolased otsustasid sellele kokkuleppele 2003. aastal aga kõrge kaarega kuseda, kui avasid iTunes’i muusikapoe ja tõid turule iPodi. Apple Corps kaebas arvutitegelased jällegi kohtusse, kuid seekord jäid kaotajaks.

Vaatamata erimeelsustele, on Steve Jobs tegelikult suur Beatles’i fänn ning peab neid isegi oma ärimudeliks. Mistõttu on tema jaoks kahtlemata tegemist olulise päevaga ning Californias ei hakka keegi vaidlema selle üle, mida Steve ütleb. Ehkki antud juhul vist pingutati veidi üle.

Sellegipoolest tasub vaadata Biitlite esimest kontserti Ameerikamaal, Washington Coliseumis.

Kui oled püsivas suhtes meessoost isik, on võimalik, et ka sina pead minema vaatama Hollywoodi uusimat oksekiskujat “Söö, palveta, armasta”, kuna oled lolli peaga mingi lubaduse andnud või ehk mingi kihlveo kaotanud.

On täiesti välistatud, et mõnele terve mõistusega isikule see film meeldida võiks, mis seletab hästi, miks naistele see niivõrd meeldib.

“See on ju film, sel ei peagi pointi olema!”

SPT on film erakordsest nõiast, kes jätab maha oma mehe, kuna tollel tuleb loll mõte minna tagasi ülikooli. Naise arvates on see täiega egoistlik käitumine, sest temal endal on mingi isiksushäire ja üldsegi võib ainult naistel unistusi olla.

Ühel hetkel ta siis avastab, et pole oma abielus õnnelik ning asja parandamiseks otsustab kõik kuradile saata. Samamoodi käitub küll igas teises romantilises komöödias ka mingi meessoost, kuid teda kujutatakse kui viimast troppi. Niisiis jätab Liz oma mehe maha ja hakkab kokku elama ühe luuserist taimetoitlasega, enne kui ka tolle juurest minema läheb ja laia maailma peale ennast otsima asub. Või midagi sellist.

Tegemist on seega niivõrd halva filmiga, et seda on valus vaadata ning elava tõestusega, et igat raamatut ei maksa ka filmiks teha. Et mitte päris ajuvapustust saada, tuleks üritada oma aega teisiti sisustada. Näiteks võid kokku lugeda, mitu kord peategelane Liz endast räägib. Võid üritada ka kinosaalis kaardistada naisi/plikasid, kes tegelaste idiootsete naljade üle itsitavad. Samuti võid proovida märgata kõiki stereotüüpe ja klišeesid, mis filmis esinevad – alates laiskadest itaallastest lõpetades lehmadega India tänavatel.

Muideks on olemas isegi SPA vihkajate tugigrupp Facebookis.