2012. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste valikgrupid on loositud. Eesti loosiõnne üle võib vaielda: sattusime ühte punti nägusate Itaalia poistega, aga ka Serbia ja Sloveeniaga, kes rahvast suurt staadionile ei meelita, küll aga on väga tugevad. Samuti on meie grupis ka amatööris kuskilt saartelt ja terroristid Põhja-Iirimaalt.
Tee EM-le on seega üsna raske, aga teps mitte võimatu.
Populaarne telesaade “Eesti otsib superstaari” on näidanud, et Eestimaal leidub tuhandeid ja tuhandeid noori, kellel puudub igasugune enesekriitika ja reaalsustaju ning on nõus end sadade tuhandete ees lolliks tegema. Tegelikult on neil üks vajalik omadus juba olemas: nad ei murdu kriitikatulva all. Samas tuleks enamusel enne saatesse minekut kriitikat siiski kuulda võtta. Kindlasti on paljudele ka öeldud, et “ennem vaataksin oma koera sittumas, kui sind kuulaksin,” aga sellest ei teha lihtsalt välja.
Et oma unistust täita, valivadki paljud tee talendikonkursile ja teevad paratamatult ennast kogu rahva ees naerualuseks. Järgneb sotsiaalne allakäik ja alkoholism.
- Continue reading The Complete Idiot’s Guide to Becoming a Popstar
Ükskord elus tuleb igaühel kord mõte teha oma suhtlusportaal. See on paratamatu, nagu piimahammaste väljalangemine või õlised juuksed Hannes Võrnol. Enamikul meist läheb see kiiresti üle, me mõtleme, kuidas selline asi sai ülse pähe tulla ja lööme karistuseks endale rusikaga näkku. Mõningatel see paraku ei lähegi üle ja nad tahavadki oma portaali teha. Paraku pole see tegelikult nii lihtne. Aga alati saab ju ka juba toimivat asja kopeerida!
Jah, mõnel tulebki mõte, et ,,kopime reidi source-code’i ja saame rikkaks! LOL!” ning nad isegi arvavad, et see on päris hea mõte. See on ju loomulik, sest a) on tegemist juba ennast tõestanud äriprojektiga ning b) ei pea kopeerimisel oma ajurakke pingutama. See on täiesti lollikindel!
Ma ei mõtle siinkohal tsensuuri või muud sorti riigipoolset piiramist. Pigem seda, kuidas ajakirjandus ise ennast piirama peaks. President Ilves on juba varem öelnud – ja tegi seda ka uuesti-, et Eesti ajakirjandus imeb.
Eesti ajakirjanduse kvaliteet on viimastel aastatel kõvasti alla käinud. Inimestel on küll õigus saada teada kõigest, aga kas inimesed ka vajavad ja tahavad kõigest teada saada? Kas ma tahan teada, et David Beckhami haarati genitaalidest või kui palju maksis Evelin Ilvese uus naeratus?
Iga vähegi edukas välismaine projekt toob paratamatult kaasa ka Eestimaise koopia. Selles ei pruugi olevat midagi halba, kui kodumaisest variandist ka kasu on. Näiteks on alati parem teistega suhelda eestikeelses foorumis.
Niisamuti on ka twitteril eestimaised kloone: twest ja bizi. Tegemist on põhimõtteliselt copy-paste versioonidega twitterist. Kui jätta kõrvale fakt, et twitter on suurim bullshit mida inimaju on välja mõtelnud alates AquaSkipperist, ning planeetide soodsa asetuse tõttu tekib tõesti tahtmine oma tegevusest teistele säutsuda, tekib küsimus, miks ma ei võiks seda teha siis juba originaalis, vaid peaksin tegema koopias. Eriti veel, kui koopial pole tegelikult mitte mingit eelist originaali üle. Isegi slõuganid on vaid ingliskeelest maakeelde tõlgitud. Seega pole loojad oma ajusid just kuigi palju pingutanud.