Kui oled püsivas suhtes meessoost isik, on võimalik, et ka sina pead minema vaatama Hollywoodi uusimat oksekiskujat “Söö, palveta, armasta”, kuna oled lolli peaga mingi lubaduse andnud või ehk mingi kihlveo kaotanud.

On täiesti välistatud, et mõnele terve mõistusega isikule see film meeldida võiks, mis seletab hästi, miks naistele see niivõrd meeldib.

“See on ju film, sel ei peagi pointi olema!”

SPT on film erakordsest nõiast, kes jätab maha oma mehe, kuna tollel tuleb loll mõte minna tagasi ülikooli. Naise arvates on see täiega egoistlik käitumine, sest temal endal on mingi isiksushäire ja üldsegi võib ainult naistel unistusi olla.

Ühel hetkel ta siis avastab, et pole oma abielus õnnelik ning asja parandamiseks otsustab kõik kuradile saata. Samamoodi käitub küll igas teises romantilises komöödias ka mingi meessoost, kuid teda kujutatakse kui viimast troppi. Niisiis jätab Liz oma mehe maha ja hakkab kokku elama ühe luuserist taimetoitlasega, enne kui ka tolle juurest minema läheb ja laia maailma peale ennast otsima asub. Või midagi sellist.

Tegemist on seega niivõrd halva filmiga, et seda on valus vaadata ning elava tõestusega, et igat raamatut ei maksa ka filmiks teha. Et mitte päris ajuvapustust saada, tuleks üritada oma aega teisiti sisustada. Näiteks võid kokku lugeda, mitu kord peategelane Liz endast räägib. Võid üritada ka kinosaalis kaardistada naisi/plikasid, kes tegelaste idiootsete naljade üle itsitavad. Samuti võid proovida märgata kõiki stereotüüpe ja klišeesid, mis filmis esinevad – alates laiskadest itaallastest lõpetades lehmadega India tänavatel.

Muideks on olemas isegi SPA vihkajate tugigrupp Facebookis.

The Expendables ehk Palgasõdurid ehk meeste Seks ja Linn küttis hea marketingiga ootused filmi suhtes kõrgele. Välja tuli aga nii, nagu võis karta: tegemist on lihtsalt halva filmiga, millel taga hea turundus. Kui aga ootused alla kruvida ja kerge ajukahjustusega kinno minna, siis on aga tegemist peaaegu, et üsna hea märuliga.

Sly Stallone pani kokku väikese armee endistest märulikangelastest, kuid film jäi nende steroidipoiste jaoks veidi väikeseks. Bruce Willist ja kubernaatorit näeb vaid mõni minut üsna tähtsusetus stseenis, see-eest jookseb kogu filmi vältel ekraanil ringi keegi väike hiinlane, kes kannab iroonilist nime Ying Yang. Ka Mickey Rourke on kutsutud vist ainult selleks, et keegi pidi ekraanil ka nutma.

Karaktereid kunagi päriselt välja ei joonistata, piisab teadmisest, et kõik tegelased on tugeva isiksushäirega bad-assid. Ka naljad tunduvad pingutatud – pealegi on Stallone enamus sobivalt endale kirjutanud -, kuid isegi need ei suuda filmi halba sisu vaatajate eest peita. Actionit ja verd pakub film siiski küllaga, ehkki väriseva kaamera tõttu on tihtipeale raske seda tabada või üldse aru saada, kes parasjagu tulistab või kelle auto see nüüd õhku lendab. Viimase poole tunni sees on niivõrd palju seosetuid plahvatusi ja kõmmutamist, et märkamatult hajub tähelepanu filmilt ja hakkad mõtlema, kas ikka sokid, mis jalga said, olid ühest paarist.

Veelgi huvitavam kui film ise, on aga filmikriitikute arvustused:

Not since Rocky worked out in a meat locker has Sylvester Stallone surrounded himself with so much aging beef.

Stallone, never a clear speaker, spends most of his time grunting like a Gloucester Old Spot or barking like a sea lion with a sore throat.

That the supporting cast really needn’t have bothered showing up is the closest Stallone gets to a decent joke.

We can understand the need to have a support group for elderly action heroes who want to relive the glory years. But did they have to release it as a film? Unnecessary.

Exceeded my expectations as concerns dumbness — and my expectations were high. This movie actually goes beyond being merely dumb; it’s more like the nirvana of dumbosity.

Also the Predictables, the Forgettables and they kinda look like the Anabolic Steroidables…

Jep, lugesid õigesti. Õige pea võid DVD-l vaadata filmi Titanic 2. Okei, tegemist pole küll otseselt järjega 1997. aasta Titanic‘ule, sest see oleks kohe eriliselt ajuvaba (laev läks ju põhja, kurat võtaks).

Titanic 2 on uus luksuslaev, mis teeb oma esimese reisi 2012 ehk täpselt sada aastat pärast originaallaeva esmasõitu. Titaan 2 kopeerib ka 1912. aasta marsruuti. Ühtäkki ilmub laeva teele aga – arvasid ära – jäämägi, mis seab kogu reisijate elu ohtu. See ongi lühidalt Titanic 2. Selle kõrval ei tundu isegi Alien vs. Predator enam kuigi halb film, aga ikka pidi kusagil olema mingi filmitegelane, kes arvas, et idee on super!

Millegipärast arvan, et kui päriselt keegi teeks Titanic‘u uppumise sajanda aastapäeva puhul uue samanimelise laeva ja paneks selle sõitma täpselt sama marsruuti, siis tekiks enamik inimestel sellise ettevõtmise suhtes halb eelaimdus. Aga tõenäoliselt mõtleks laevafirma välja mõne lööva reklaamkampaania. Näiteks Titanic 2 – välk 2 korda samasse kohta ei löö! või siis Taasavasta uue Titanic’uga 1912. aasta surmateekond! Kes kardab, on pede!

Hollywoodi ideedepõud on seega veelgi tõsisemaks muutunud ja kuna kõikidest vanadest headest filmidest ja seriaalidest on juba halvad uusversioonid tehtud, tuleb minna klassikaliste filmide kallale ja hakata neile järgesid vorpima. Pakun siinkohal ise välja mõningaid potentsiaalseid filmijärgesid:

• Schindleri teine nimekiri
• Reamees Ryani päästmine 2: tagasitulek Normandiasse
• Rentslimiljardär
• Seitsmes meel
• Kutt, kus mu maja on?!

Mitmed filmindusega seotud isikud kartsid, et suve üks oodatumaid filme, Algus, on keskmise kinoskäija jaoks liiga keeruline. Siiski ei tundnud ma end pärast kinosaalist lahkumist just kõige lollemana. Samas annab see ka aimu, mida filmitööstus peab silmas “keskmise kinoskäija” puhul:

Madalam kui muru

Algus on film “unenäoröövlitest”, kes suudavad inimeste mõtteid varastada, kui nood magavad ja und näevad, kasutades selleks mingit tobedat riistapuud, mille päritolu ja toimimismehhanismi keegi ei selgitanud. “Alguse” all (Inception) mõistetakse algidee juurutamist ehk täpselt vastupidist protsessi varastamisele. Selleks tuleb laskuda inimese alateadvuse sügavaimatele tasanditele. See toimib nii, et inimene pannakse unes veelkord magama ja und nägema, mis teeb kogu kupatuse veelgi nõdrameelsemaks. Nagu viimasel ajal tavaks jäeti filmi lõpp jällegi lahtiseks, et filmihomod saaksid vaielda, kelle “teooria” õigem on. See kaaluta olekus kaklustseen oli ka päris lahe. Filmis löövad kaasa Leonardo DiCaprio, Michael Caine, see kutt viiesajast päevast, mingi jaapanlane ja too prantsuse tšikk.

Filmil oli küll üsna ambitsioonikas süžee, kuid mitte midagi sellist, millest üks vähemalt poole töötava ajuga inimene ei suudaks hoomata. Seevastu kardan, et DiCaprio läheb ka ise peagi hulluks, kui veel mõnes sellisel mindfuckis kaasa teeb.

www.youtube.com/watch?v=HPH2T9o_Dz8

“Pohmakas” oli eelmise aasta üks edukamaid, kui mitte kõige edukam komöödia. Kui oled üks kolmest inimesest maailmas, kes seda linateost veel näinud ei ole, siis siin on väike kokkuvõte: neli sõpra lähevad Las Vegasesse poissmeesteõhtule, joovad seal ennast kulmudeni täis ja veedavad järgmise päeva mälu taastades ja oma sõpra otsides, kes joomingute käigus kaduma on läinud.

Hetkel jookseb kinodest film “Mullivanniga minevikku“, mis tegelikult ei olegi nii halb, nagu pealkirja järgi võiks arvata. Selles filmis satuvad neli sõpra igasuguse põhjenduseta mullivannis pidutsemise tagajärjel kaheksakümnendatesse ning selle asemel, et tuleviku teadmisi suure raha eest valitsusele ja suurkorporatsioonidele müüa ning siis mõnel paradiisisaarel elu nautida, hakkavad hoopis jooma ja satuvad kaklustesse.

Samas  võib jääda mulje, et tegemist on kõigest Pohmakas 2.0-ga. Sarnasusi kahel filmil on tõesti väga palju.

Alustades sellest, et mõlemas filmis on kolm väga head sõpra, kes sõidavad linnast välja pidutsema.

Kaasa võtavad nad ühe sõbra paksu sugulase, kusjuures vähemalt ühele kolmest sõbrast ta absoluutselt ei meeldi.

Pärast unustamatut ööd… tähendab vastupidi, pärast ööd, mida enam keegi ei mäleta, leiavad nad ennast situatsioonis, mida keegi neist seletada ei oska.

Kuna komöödiates kaine mõistus ei ole kuigi teretulnud, satuvad mehed veel omakorda igasugustesse jamadesse, kui üritavad müsteeriumit lahendada.

Lõpuks leiab aga mees, kelle senine suhe on juba karile jooksnud, omale uue ja parema naise, sest et nii juhtub alati ka päriselus.

Muide, selle teksti juures peaks ka spoileri-hoiatus olema.

Üldiselt vaatan vähe televisiooni ning need harvad korradki piirduvad üldiselt spordiga. Filme tavaliselt TV-st ei vaata, seda põhjusel, mida põgusalt ka varem käsitlenud olen. Eile aga soetasin endale kohalikust Filmipoest linateose “Koputaja“, mis maksis 99 kohalikku rahaühikut.

Teos põhineb tõsielulistel sündmustel ja kujutab Mark Whitacre‘i karjääri ADM-s ning kuidas ta viimaks petuskeemide ja valetamise tõttu kinni kukkus. Siin saaks kindlasti algatada mingit filosoofilist arutelu hea ja paha vahekorrast ning inimlikust ahnusest, aga keda see ikka huvitab.

Peategelast mängib Matt Damon, kes ka seekord paistab silma oma erakordselt suure lauba tõttu.

(Tõsiselt, see on hiiglaslik!)

Nii, filmi juurde siis. Kui plaat lõpuks sellest nõmedast pakendist väljas ning mängijasse pistetud oli, tuli kõigepealt valida keel. Panin siis eesti keele. Millegipärast oli seal kirjas ka Эстония, vist selleks, et ka venelased oskaksid eesti keele valida.

Hea küll. Edasi tuli peamenüü, mis oli küll ingliskeelne, aga ma ei nurise. Panin filmi rõõmsalt käima. Algus (st. periood, kus film küll käis, aga keegi veel midagi ei öelnud) kestis tunnetuslikult nii umbes pool tundi. Kui lõpuks rääkima hakati, siis polnud tiitreid. No kurat, ma ju panin. Läksin tagasi menüüsse, võtsin languages lahti ja valisin uuesti eesti keele.

Mitte, et ma inglise keelest aru ei saaks, aga kuna ma siiski eeldasin, et mulle müüdi eestikeelse toega film, siis tahan ma ka eestikeelseid subtiitreid. Kui ma nüüd järele mõtlen, võis esimene keele valimise koht olla hoopis riigi valimiseks. Aga milleks seda üldse vaja on? Et ma ei tohi väljaspool Euroopa Liitu seda filmi vaadata? Äkki käivitab plaat mingisuguse enesehävitusrežiimi, kui valida riik väljaspool Euroopa Liitu. Samas ei saa keegi ju keelata mul filmi vaadata ka mujal. Levitamine võib keelatud olla küll, aga see on ju ometigi puhtalt minu enda asi, kus ma seda filmi vaatan!

Aga see selleks. Film rääkis siis ühest tüübist, kes töötas mingis maisifirmas või milleski sellises ja hakkas Föderaalse Juurdlusbürooga koostööd tegema, et ennast seal pukkida ajada. Mingi koha peal rääkis ta jääkarudest, kes küttides katavad oma musta nina käpaga, et paremini ümbruskonda sulanduda. Sest muidu on nad ju üleni valged nagu lumi, ainult must ninanöps võib nad ära reeta. Seetõttu panevad nad käpa nina peale ja on põhimõtteliselt nähtamatud. Päris kaval, mis?

Uh, mis seal veel oli. Igatahes lõpus tuli välja, et ta oli firmal hullult pappi pihta pannud ja pandi ise vangi. Soundtrack oli ka päris lustakas, mulle meeldis. Ei tea, kas seda netis ka on saada? Kohe vaatan. Hmm… ei ole vist. Kahju.

Päris pikalt olen kirjutanud juba, peaks otsad kokku tõmbama. Lõppu pannakse tavaliselt nagu mingi hinne ka ju?

Okei. Näiteks 7. See on ilus number. Jah.