Pärast teatud teenuse hingusele minekut oli ka käesolev ajaveeb mõni päev maas. Sai siis kiiremas korras kolitud ning vanu postitusi päästetud. Kahjuks läksid mõningad nendest ning paljud pildidki kaduma, aga kes vana asja meelde tuletab, sellele tulevad karud metsas kallale või kuidas see ütlus nüüd oligi.

—————-

Suurte plaadifirmade produtsendid on tuntud oma erakordse ande poolest täiesti andetutest isikutest “muusikud” teha ning nende täiesti mitte midagi ütlevatest lugudest hitte teha.

(See pilt on siinkohal täiesti õigustatult)

Kuid mitte alati ei pane plaadifirmad ning produtsendid oma valikutega täppi. The Beatles’i Decca prooviesinemine on kurikuulus, kuna plaadifirma ei soovinud neile lepingut pakkuda. Juhataja leidis, et kitarrimuusika on nagunii juba moest väljas ning Pete Best näeb välja nagu pede*.

Teadupoolest asendati Pete Best Ringo Starriga ja biitlid müüsid enam kui miljard albumit. Proovi eest vastutavat produtsendi ei ole pärast 1963. aastat enam nähtud*.

Kuid on olnud veel teisigi “napikaid”. The Rolling Stones’i (I Can’t Get No) Satisfaction on rockmuusika üks tähtsamaid palasid, kuid oleks peaaegu sahtlipõhja vedelema jäänud. Keith Richards tuli selle loo kuulsa käigu peale keset ööd: ärkas üles, lindistas kitarrikäigu ning jäi taas magama. Richards ise ei olnudki loost väga vaimustuses, kuna tema arvates oli see riff liiga “elementaarne”. Lõpuks saadi siiski ka tema nõusse ning Satisfaction tõusis mõlemal pool Atlandit edetabelite tippu.

Ka Guns n’ Roses’i lool Sweet Child o’ Mine on üsna omanäoline ajalugu. Slash mängis selle loo (taaskord) kuulsat kidrakäiku jämmimise ajal lihtsalt nalja viluks. Selle peale jooksis Axl Rose kohale ning mõtles käigu pealt sellele välja teksti, mis muidu saab juhtuda vaid halbades romantilistes komöödiates. Igatahes sündis Sweet Child o’ Mine bändi enda sõnul umbes viie minutiga. Üsna raske uskuda, arvestades, et bändi viimane oksendus võttis aega koguni 15 aastat.

Kaheksakümnendate üks mõjukamaid lugusid, Billie Jean, oleks peaaegu olemata olnud, kuna Jacksoni toonane produtsent Quincy Jones arvas, et lugu on Thriller’i jaoks liiga nõrk. Seega oleks meil kuulmata jäänud poppajaloo üks parimaid lugusid. Samas ei oleks siis ehk ka nii palju halbu moonwalk‘i jäljendajaid. Võta sa nüüd kinni.

* Artiklis väidetu ei pruugi vastata tegelikele ajaloolistele sündmustele.

Enamik artiste ei suuda oma olemasolekuga kunagi mingit mõju avaldada. Mõned vähesed annavad välja ühe poolkõva hittloo ja kaovad siis igaveseks areenilt. Mõned üksikud püsivad relevantsena kogu oma mitmekümneaastase karjääri jooksul, ilma et muutuks iseenda karikatuuriks.

Samas on alati olemas ka neid häid lugusid, mis edetabeleid vallutanud, kuid hiljem unustusse vajunud. Teenimatult.

Tõelistele muusikasnoobidele on need lood kindlasti tuttavad, aga enamus raadiokuulajaid arvatavasti grupi ja loo nime öelda ei oska.

Steve Harley & Cockney Rebel – Make me Smile (Come up and see me)

See lugu tormas 1975. aastal UK edetabeli tippu ning Steve Harley oskas vaatamata oma riietusele isegi omal moel lahe välja näha. Duran Duran ja Erasure on lugu ka (ebaõnnestunult) kaverdanud.

Wikipedia andmetel tegutseb ansambel tänase päevani, teisi märkimisväärseid hittlugusid nad aga produtseerida pole suutnud.

Numero Uno – Tora, Tora, Tora

Järgnev pilt peaks üsna hästi selgitama, miks sellest duost midagi kuulda pole olnud.

See lustakas performance ei aidanud nende kuulsusele ka just palju kaasa.

Bändil puudub kodulehekülg ning Wikipedia artikkel, mistõttu infot nende kohta leiabki ainult YouTube’st. Tuleb välja, et nad on Hollandist, mis peaks nii mõndagi seletama.

OMD – Electricity

Orchestral Maneu.. Manueouvr….  OMD karjäär on olnud üsna pikk ja edukas ning sel aastal peaks ilmuma ka uus stuudioalbum. Esimene, pärast 1996. aasta Universal‘it. Pika vaheaja põhjuseks on Andy McCluskey, kes leidis, et OMD peaks sisse tooma rohkem pappi kui tegelikult toob, otsis omale tulusama tööotsa ning hakkas lugusid kirjutama kuradi Atomic Kitten’le. Päriselt.

Electricity oli ansambli debüütsingel ning päris hittlooks kunagi ei saanudki.

Sneaker Pimps – 6 Underground

Sneaker Pimps tegutses aastatel 1994-2003 ning tänaseks on isegi nende koduleht offline. Ansamblit saatis mõõdukas edu, käesolev lugu suutis end ka briti edetabeli top kümnesse pressida. Kuulduste järgi lindistati vahepeal isegi uut albumit, aga millegipärast jäi asi pooleli. Asutajaliige Chris Corner on mõnel määral tuntust kogunud pseudonüümi IAMX all.