Kas sinagi oled mõelnud, et korvpallis on liiga vähe kontakti, et seda ikka päris “spordiks” pidada? Kõik jalgpallurid on pehmekesed? Isegi ragbi on liiga lahja? Ole mureta, selleks ongi viimaks välja tuldud Fight Football League’ga. Ning sarnaselt kõikidele vajalikele leiutistele – nagu rasvaimu ja mullivannid – tuleb seegi uudne spordiala Itaaliast!

Õigemini on see edasiarendus mängust, mida juba vanad roomlased tundsid ja hindasid. Toona kasutasid seda sporti hiiglaslike munanditega sõdurid lahinguks ettevalmistamisel.

Mäng meenutab ameerika jalgpalli ja ragbit: testosterooni täis mehed peavad toimetama palli vastaste “väravasse”. Kui aga ragbis ja käsimunas võib vastast pikalt karata, siis FFL-s pole keelatud isegi vastase löömine. Pigem on see isegi tervitatav, sest kui vastasmeeskonna mängija enam püsti ei tõuse, on tema mäng lõppenud ning vahetusi teha ei või. Vigastusi simuleerida pole seega eriti asjakohane, sest et…. noh, sel pole lihtsalt mõtet ja arvatavasti saaks selle eest jalaga näkku ka.

Mängijaid on nii ragbi-, MMA, aga peamiselt vanglataustaga. Stiilinäidet võib näha siit:

www.youtube.com/watch?v=62dHRPtIdUg

Jalgpalli MM pole veel poole pealegi jõudnud, kui juba paljud vinguvad, et mängud on igavad, meeskonnad halvad ning pasunate pinin uuristab ajudesse auku. Aga juba teise ringi mängudki on näidanud, et olukord liigub paranemise suunas. Samuti on MM-l mängimas mitmeid suurepäraseid pallureid, kelle pärast maailma suurima spordisündmuse vaatamisest loobuda ei maksa.

Kõigepealt tuleks välja tuua kogu Prantsuse koondis, kes on mänginud niivõrd halvasti, et koondise mustanahalised kardavad juba orjuse taaskehtestamist. Näpuga näidatakse eelkõige treeneri suunas, kelle läbisaamine mängijategagi on üsna jahe. Pole ka ime, kui mees koosseisu täheteadlaste ennustuste järgi paika paneb. Mehhiko mängu vaheajal nimetas Nicolas Anelka teda “hoorapojaks” ja käskis tal perse minna. Intsident viis Anelka koondise juurest eemaldamiseni. Les Bleus seis on niivõrd kehv ning treener niivõrd andetu, et ei imestaks, kui järgmise mängu eel treener riietusruumis kappi lukustatakse ning meeskond ilma lootsita mängiks.

Siis on olemas muidugi Cristiano Ronaldo, kes on niivõrd kena, et ta lihtsalt ei suuda seda kuidagi varjata.

Tõsi, ka mängijana on ta “üsna” hea, kuid sellegipoolest sooviks suur osa jalgpallimaailmast teda taaskord platsil nutmas näha.

Avavooru ühe suurima üllatuse suutsid sepistada põhjakorealased, kes Brasiilialt küll punkte võtta ei suutnud, kuid sellegipoolest neil elu raskeks tegid. Segadust tekitas aga mänguprotokoll, kus asiaadid olid nelja mängija nime taha märkinud “puudub”. See vallandas koheselt spekulatsioonid, et mehed olla diktatuuri ikke alt põgenenud. Peagi ilmusid kutid aga taas välja, kuid tegemist võib olla ka hiina näitlejatega, kes neid asendama palgati.

Itaallaste näitekool on teada-tuntud, kuid selle edukaim lõpetaja on kahtlemata Daniele de Rossi, kes teeb isegi Cristianole pika puuga ära. Oma näitlejameisterlikkust demonstreeris ta alagrupi esimeses mängus Paraguayga.

Peab tõdema, et jalgpalluri elu pole sugugi kerge. Näiteks ei ole sel mehel kunagi asja ühistransporti, kontserdile või muusse rahvarohkesse kohta, kuna vigastused võivad olla õõvastavad.

Selle gifi valguses tuleb oodata Itaalia-Portugali finaali. Tore oleks näha, kuidas kaks meest kõrvuti palli peale jooksevad ning siis eri suundadesse pikali hüppavad ja jultunult lahtist luumurdu simuleerivad.

Neli aastat on möödunud ajast, mil Itaalia krooniti Saksamaal maailma parimaks meeskonnaks. Nüüdseks on Itaalia meeskond veelgi vanemaks läinud ja hakanud veelgi igavamat jalgpalli mängima. Homme pannakse pall mängu Johannesburgis – esmakordselt toimub jalgpalli MM Aafrika mandril.

Seekordse MM-i ümber on varasemast rohkemgi kisa ja kära olnud. Paljud kartsid, et Lõuna-Aafrika Vabariik ei saa korraldamisega hakkama. Teised ei julge mustale mandrile väga minna, kuna kardavad sattuda Nigeeria spämmimaffia küüsi.

Kõik see paistab olevat nüüd unustatud ning sajad tuhanded inimesed on reisinud Hea Lootuse neeme juurde Aafrika rikkumata ilu nautima.

Mida peale hunniku paljaste tisside homme algavalt MM-lt veel oodata? Eelmise  aasta konföderatsioonide karikavõistlused näitasid, et suurem osa turniirist tuleb vaadata ilma helita. Nimelt on aafriklased välja mõelnud veel ühe viisi, kuidas valget meest ärritada: vuvuzela. See on pasun, mis teeb umbes sarnast häält nagu vihale aetud mesilasparv. Selle vastu on välja astunud nii mängijad, treenerid kui ka eurooplastest fännid, aga aafriklastel on sellest täiesti savi, sest 2 tundi järjest monotoonset plärinat tekitada on lihtsalt nii kuradima lõbus.

Esimest korda pärast 1966. aasta maailmameistrivõistlusi astub platsile ka kõigi lemmikmeeskond Põhja-Korea, kes suure juhi valvsa pilgu all soovib korrata eelmise korra saavutusi ehk jõuda veerandfinaali.

Huvitav on tõik, et põhjakorealased oma kangelaste mänge ei näegi, vähemalt mitte otseülekandes. Selle asemel näidatakse mängudest vaid valituid lõike, kus ei tohi näha olla ka reklaame. Arvestades, et tänapäeva jalgpallistaadionil on tonnide viisi vilkuvaid reklaamplakateid, siis on pilt, mida Põhja-Koreas näidatakse, umbes selline:

Muus osas ei ole midagi uut siin päikese all. Inglismaa pallurid ei pea taaskord pingele vastu ja põruvad mõnes penaltiseerias. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hollandlasi. Nagu kunagi ütles Gary Lineker: jalgpall on mäng, kus 22 meest ajavad 90 minutit palli taga ja lõpuks Saksamaa võidab.

Kuna jalgpall on vaieldamatult populaarseim spordiala maailmas, on just selle ala MM ja EM ka maailma suurimad spordiüritused. Korraldajariigid kulutavad infrastruktuurile ja uutele staadionitele miljardeid ning turniire ootavad pikisilmi miljonid vutifännid. Sest pole midagi paremat suurest spordipeost, kus saab omasid toetada, lõbutseda ja veidi õlut rüübata.

Turniiri turustamisele kulutatakse veelgi miljoneid ning tõenäoliselt teab igaüks peale põhjakorealaste, et selgi suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis pall mängu pannakse. Seega võiks arvata, et võistluse ametlikud laulud oleksid justkui üleliigsed.

Küllap mõeldakse jalgpalliringkondades aga, et küll küllale liiga tee ning tugevat kriitikat trotsides on siiski igaks suurvõistluseks ka oma viisijupike valmis tehtud. Enamasti on neid isegi mitu ning enamasti kõlavad nad justkui jalgpallurid ise oleksid need komponeerinud ja sisse laulnud.

Puerto Rico südametemurdja sai maha sellise õudusega, mis mingil seletamatul põhjusel valiti 1998. aasta MM-i tunnusmeloodiaks. Vististi arvatakse siiani, et kui laul sisaldab väljendit “you gotta be strong”, siis sobib see suurepäraselt ükskõik millise spordiürituse taustaks.

Anastacia – Boom (Jaapan/Lõuna-Korea 2002)

Siin jätkati põhimõttega, et iga suvaline halb popplaul, mis pole spordiga mingilgi määral seotud, sobib väga hästi ka jalgpalliturniiri tunnusmeloodiaks, kui sellele teha video, millele taustaks lisada klippe eelnevatest võistlustest.

Sellegipoolest on tegemist tõenäoliselt kõige vähem kõrvu veritsema paneva lauluga siintoodutest.

Enrique Iglesias – Can You Hear Me (Austria ja Śveits 2008)

Hispaania latiinolaulja esitus enne 2008. aasta finaali šokeeris sakslasi sedavõrd, et pidid Hispaania koondisele, kel selge psühholoogiline eelis, alla vanduma.

(Sest nemad peavad seda jama juba teist põlvkonda taluma)

Shakira – Waka Waka (LAV 2010)

Kui paljud eurooplased ei julgenud minna Lõuna-Aafrikasse, kuna kartsid mõne raske kuriteo ohvriks langeda, siis nüüd kardavad nad ka, et peaksid iga päev seda lugu kuulma. Niigi aeglast piletimüüki see igatahes ei kiirenda.

Akon – Oh Africa (LAV 2010)

LAV suudab üllatada kohe kahe erakordselt halva looga, ehkki ‘Waka Waka’ valguses ei paistagi see lugu nii kehv. Tundub aga, et režissöör ei olnud jalgpalliga kuigi sina peal, millest annab tõestust asjaolu, et videos oli ühe fänni näole joonistatud Suurbritannia lipp. Teatavasti sellist asja nagu Suurbritannia jalgpallikoondis aga ei eksisteeri. Seevastu sisaldas tekst Inglismaa koondise viimase neljakümne aasta motot: We Came, We Saw, We Tried.

Aafriklaste kaitseks tuleb aga öelda, et MM2010 kolmas ametlik lugu on võrreldes eelmiste nurisünnitustega isegi üsna asjalik.

Sport elab emotsioonidest: võitjate rõõm, kaotajate kibestumus, poolehoidjate õnn ja viha. Muusika saab neid emotsioone ainult toita. On lugusid, mis spetsiaalselt komponeeritud kindla spordisündmuse tarbeks ning lugusid, mis kuulsust kogunud ennekõike spordiürituste raames.

Siinkohal ongi toodud parimad spordihümnid.

Queen – We Are the Champions/We Will Rock You

Need kaks lugu kuuluvad kokku nagu Inno ja Irja. 1977. aastal anti need üheskoos välja ka singlina. Miks antud lood just spordis on olulised, pole vist kuigi üllatav: üks on suurepärane algusmuusika igale pallimängule, teine ood võitjatele.

Fakt: We Are the Champions singlit müüdi Prantsusmaal 1998. aastal üle saja tuhande eksemplari, põhjuseks siniste võit kodusel MM-l.

You’ll Never Walk Alone

See lugu on tuntust kogunud eelkõige jalgpalliringkondades ning jõudnud isegi Liverpooli klubiembleemile.

Traditsioon seda lugu enne mänge laulda algas just Liverpoolist, kui kohaliku FC fännid 60ndatel seda viisijuppi hakkasi üles võtma. Tava on levinud üle Euroopa mitmete klubideni, kelle poolehoidjad ise on täiesti ebaoriginaalsed.

Fakt: Lugu pärineb muusikalist “Carousel” ning seda on esitanud terve kari erinevaid artiste, muuhulgas Elvis Presley, Johnny Cash ning Frank Sinatra. Spordihümnina tuntud on aga pundi Gerry & the Pacemakers‘i versioon.

Popout

AC/DC – Hells Bells

Lugematud võistkonnad erinevatelt spordialadelt kasutavad seda pala oma entrance muusikana. Igal juhul peaks see külalismeeskonnas hirmu külvama küll.

Fakt: Loo nimes esineb tegelikult kirjaviga, Hells peaks olema kirjutatud ülakomaga.

Popout

Siia valdkonda sobib tegelikult ka üks teine AC/DC lugu: Thunderstruck

Blur – Song 2

See suurepärase nimega lugu kirjutati Ameerika grunge-muusika paroodiana. Saatuse irooniana sai sellest Bluri tuntuim hittlugu. Loo refrään tõmbab käima ka kõige tuimema rahva ja paneb rahva tribüünidel üksteisel päid puruks taguma.

Paljudele jalkafännidele meenub see lugu kindlasti ka FIFA 98 soundtrackilt.

Fakt: Kooskõlas oma tiitliga oli see lugu albumil teine, oli teine singel albumilt, on 2 minutit ja 2 sekundit pikk ning jõudis UK edetabelis teisele kohale.

The Lightning Seeds – Three Lions (Football’s Coming Home)

Siinkohal kindlasti mõtled, et “kurat, see nimekiri on täiesti jalgpallikeskne!,” mis on ka tõsi, aga käi persse.

Pealkiri viitab Inglismaa vutikoondise embleemile ning lugu käib 1996. aasta EM-i kohta, mis juhtumisi toimus Inglismaal. Hiljem on sellest veel uusversioone tehtud, näiteks 98. aasta MM-i eel. Tekst on sellest, et viimati võitis Inglismaa suurturniiri küll 1966. aastal, aga “suudame seda jälle.” Seega on tegu terve rahvuse soovmõtlemisega, mis on tegelikult üsna kurb, kuna ka inglased ise teavad, et nad midagi võita ei suuda.

Fakt: Loo teksti kirjutasid humoristid Frank Skinner ja David Baddiel.

2012. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistluste valikgrupid on loositud. Eesti loosiõnne üle võib vaielda: sattusime ühte punti nägusate Itaalia poistega, aga ka Serbia ja Sloveeniaga, kes rahvast suurt staadionile ei meelita, küll aga on väga tugevad. Samuti on meie grupis ka amatööris kuskilt saartelt ja terroristid Põhja-Iirimaalt.

Tee EM-le on seega üsna raske, aga teps mitte võimatu.

Itaalia – Eesti

Itaallased veeretavad suurema osa ajast oma väljakupoolel palli, 60. minutil söödetakse aga ootamatult ette, ründaja kukub karistusalas osavalt pikali ja penalti! Itaalia läheb 1:0 juhtima. Ülejäänud 30 minutit on itaallased veel sügavamalt oma poolel ja kuna Eesti rünnata ei oska, siis vaatavad mõlemad meeskonnad üksteisele lihtsalt segaduses otsa. See uinutab itaallaste tähelepanu ning ühtäkki saab palli Kristen Viikmäe, kes sööstab kaitsjatest mööda ja lajatab palli ristnurka. 1:1! Nii mäng lõppebki.

Eesti – Itaalia

Itaallased on seekord püha viha täis ja tahavad näidata oma üleolekut. Paraku ei õnnestu ükski sukeldumine kuigi hästi ja kohtunikud õnge ei lähe. Itaallased muutuvad järjest närvilisemaks. Eesti teenib 82. minutil karistuslöögi umbes 40-lt meetrilt, mille Kristen Viikmäe otse ristnurka laksab. Eesti võidab 1:0. Itaallassed puhkevad nutma.

Serbia – Eesti

Serbia fännid panevad vahetult enne mängu kogemata staadioni põlema. Tuhanded surevad põlengus, sajad trambitakse surnuks. Eestile antakse +:- võit.

Eesti – Serbia

Serbia läheb poolajaks 2:0 juhtima ning võit tundub kindel. Eesti teeb teisel poolajal aga marulise spurdi, Viikmäe lööb kübaratriki ning võidame 3:2.

Eesti – Põhja-Iirimaa, Põhja-Iirimaa – Eesti

Põhja-Iirimaa läheb Suurbritanniast lahku ning liitub Iirimaaga. Kõikidele teistele võistkondadele kirjutatakse võidud.

Eesti – Sloveenia

Mäng kulgeb üllatavalt võrdselt, võimalusi on mõlemal poolel. Teisel poolajal hakkab sadama tugevat vihma, mis muudab platsi mudaseks ja auklikuks. Nüüd viimaseks tuleb välja koduväljakueelis: sloveenid pole nii halbade tingimustega harjunud, eestlased saavad aga nüüd oma mängu korralikult käima. Kristen Viikmäe kasutab osavalt ära mätast, lüüe selle põrkest 1:0 võiduvärava.

Sloveenia – Eesti

Kristen Viikmäe on vigastatud. Eesti kaotab 0:2.

Fääri saared – Eesti

Mannetu mäng Eesti poolt. Häbist päästab meid saarlaste omavärav. 1:0.

Eesti – Fääri saared

Eestlased tahavad nüüd paremat mängu näidata. Fääri saared on kohale tulnud 9 mehega, kuna teised pidid tööl olema. Eesti võidab 26:0, Kristen Viikmäe lööb kolmteist väravat.

Kokku 25 punkti, millest peaks piisama, et finaalturniirile pääseda.

Saksamaa Bundesliga on viimastel aastatel Inglismaa, Hispaania ja Itaalia sabas sörkinud. Vahepeal langeti UEFA koefitsientide järgi ka Prantsusmaast tahapoole ning vaadati hirmuga, kuidas Rumeenia lähemale rühkis. Nüüd on oma koht tagasi võideldud ning ähvardatakse juba Itaalialt ära võtta nende neljandat Meistrite Liiga kohta.

Viimati oli Bundesliga Euroopa number üks üheksakümnendate alguses. Siis loovutati oma koht Serie A-le (kes omakorda loovutas selle varsti La Ligale ja too omakorda Premier League’le). Veel üheksakümnendate lõpus ja uue sajandi alguses olid Saksa tiimid Euroopas aga täiesti arvestatav jõud: Meistrite Liiga finaali jõuti 1997, 1999, 2001 ja 2002. Pärast seda on enamasti piirdutud veerandfinaaliga või veelgi vähemaga.

Üheks põhjuseks on kindlasti majanduslik võimekus – Bundesliga klubid saavad võrreldes Itaalia, Hispaania ja Inglismaa klubidega palju vähem telerahasid. Samuti on Saksamaal jõus ka nn 50+1 reegel, mis keelab investoritel osta klubis enamusosalus ja seega klubi ise edasi juhtida a la Abramovitš. Seegi keerab paljusid kraane kinni.

Samas on Bayern sellegipoolest maailma üks rikkamaid klubisid ning ka nemad pole suutnud just kuigi edukalt rahvusvahelisel areenil esineda. Ehk on asi selles, et võrreldes suure kolmikuga on Bundesliga üsna säratu? Kui La Liga, Serie A ja PL saavad hoobelda suurte nimedega, siis Bundesligas on maailmastaare viimastel aastatel vähe sibanud. Saksamaaltki pole just Ronaldo või Rooney mõõtu staare sirgunud. Ning nii mõnigi kõvem nimi otsustab ka liigast lahkuda.

Viimastel aastatel paistab seis aga roosilisemaks olevat muutumas. Franck Ribery kui maailma üks parimaid ajab kaitsjatel päid segamini just Bundesligas (tõsi, tõenäoliselt mitte enam kuigi kaua). Hooaja alguses liitus temaga ka Arjen Robben. Nüüd sai Bundesliga ühe puhtaverelise staari võrra veelgi rikkamaks, kui Ruud van Nistelrooy liitus Hamburgi SV-ga. Van the Man‘i nimega särgid lähevad igatahes nagu soojad saiad.

Kindlasti suudavad need mängijad nii mõnegi teise maailmanime panna mõtlema Saksamaale siirdumise üle. Tõsi, peale Bayerni sealmail just kuigi glamuurseid klubisid ei ole – Wolfsburg, Stuttgart ja Leverkusen ei kõla nii hästi kui Valencia, Juventus ja Liverpool -, kuid liiga ise peaks ligitõmbav olema küll: atraktiivne ja kiire mäng, uhiuued staadionid ja kõige enam pealtvaatajaid.

Manchester United on maailma tulusaim jalgpalliklubi ning mängib maailma tulusaimas liigas. Seetõttu on tegemist ka atraktiivse klubiga investorite vaatepunktist. Enne 2005. aastat oli ManU börsil ning aktsiahind oli nõnda kõrge, et ülevõtt tundus ebatõenäoline. Juunis 2005 see aga juhtus. Mis eriti hull: ostja oli ameeriklane.

Malcolm Glazer ei ole aga Abramovich või araablane, kes otsib omale mänguasja. Malcolm Glazer on ärimees. Ning ta ostis maailma tulutoovaima klubi selleks, et veelgi rikkamaks saada.

Paraku polnud isegi temal piisavalt vabu vahendeid, et kogu lõbu omast taskust kinni taguda. Seetõttu pidi ta võtma suuri laene. Need laenud tagas ta suures ulatuses Manchester Unitediga. Seega, mitte et punaste kuradite fännid ameeriklast veel vähe vihkaksid, siis nüüd on klubi ka kõrvuni võlgades.

Klubil ju tegelikult läheb suurepäraselt: platisil ollakse edukad ja 2007-08 hooaeg tõi ka rekordkäibe. Samuti on Sir Alexil ikka veel küllalt vahendeid, millega üleminekuturul mängida. Manchester United klubina on tõenäoliselt tervem kui iial varem, võlg on vaid uute omanike poolt kaasa toodud kõrvalnähtus. Mis toob aga kaasa ka suuri riske.