Elu ei ole kerge. Inimesed muretsevad pidevalt raha ja töö pärast või et ega eelmise õhtu prostituudilt mingit suguhaigust ei saanud. Seetõttu tulebki oma eluteel üles korjata kõik elutarkused, mis sinu ette on heidetud.

Arvutimängud on pakkunud mitmeid selliseid pärleid, mida iga mõistlik inimene omale kõrva taha on pannud.

1. Inimene on võimeline üle elama ka mitusada kuulitabamust

Inimkeha on peaaegu purustamatu. See on võimeline üle elama kuulirahet ning isegi plahvatusi, kui seista õhkulendavast esemest vähemalt kahe sammu kaugusel. Peale selle ei ole ka mingi probleem kukkuda neljandalt korruselt asfaldile või hoida 13 minutit vee all hinge kinni. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et see võime on üksnes sinul. Iga teine isik võib saada surma ka lihtsalt veidi suurema sääse hammustusest.

Ning kui kunagi haavata peaks saama, siis piisab täiesti veidi aega laua all näppu imedes ootamisest ning tervis taastub sajaprotsendiliselt. Alati tasub üles korjata ka maas lebavaid toidupalasid. Iialgi ei tea, millal neist kasu võib olla.

2. Tankid sõidavad palju kiiremini, kui kahuriots teisipidi pöörata ja tihedalt tulistada

Üks põhilisi teadmisi, mida noorsõjaväelased GTA sarjast teada on saanud, on asjaolu, et tankiga on võimalik vahemaid läbida tunduvalt kiiremini, kui kahur on tahapoole suunatud. Alati tuleb aga ka jälgida, et sõjariista taga jalaväepataljoni ei asu.

3. Oma tapjale on võimalik veel sama minuti jooksul kätte maksta

Nagu mängudeski, tuleb ka elus ette, et keegi hiilib pahatahtlikult sinu selja taha ja annab nuga. Aga mängud on ka igaühele selgeks teinud, et surm on pelgalt ajutine ja mööduv nähtus. Üsna peagi võid olla juba samas kohas tagasi ning kiiresti tegutsedes võid oma mõrvari üles otsida ning talle endale kuuli kerre kihutada. Vot seda poleks ta küll ette osanud näha, hah. Pede.

4. Valvurid on kõige rumalaimad inimesed maailmas

Võiks arvata, et suure strateegilise tähtsusega objektid on paremini valvatud kui suvaline kilpkonnapuur. Nii see aga ei ole. Ehkki hoonet võib valvata sadu turvamehi, on sinna sisse murda ütlemata kerge. See tuleneb asjaolust, et need turvamehed patrullivad alati sama trajektoori pidi, jälgides, et nende kolmeruutmeetrine piirkond ikka pätivaba oleks. Samuti kalduvad nad üsna kiiresti unustama, et sa just äsja neid tappa üritasid.

5. Tulevikus toimub kogu sõjategevus vaenlasest 50 meetri kaugusel

Inimkond on küll välja arendanud kontinentaalsed raketid ja tuumaarsenali, millega võiks vaenlase ka ise üsna ohutul kaugusel viibides tuhaks lasta, kuid siiski eelistatakse oma mehi heita väikesesse piirkonda madistama. Eriti eelistatud on sealjuures kõrghoonete katused. Igasugused raketid ning muu fäänsi-päänsi staff on seega üsna kasutu, hoopis korralik nuga ning mõne võitluskunsti valdamine võib hindamatuks osutuda.

Parim viis vaenlast alistada on seista varjamatult otse tema ees ja tulistada hullunult.

6. Sinu printsess asub teises lossis

Kui me midagi Mario seiklustest õppisime, siis seda, et isegi kui läbid pika ja okkalise tee leidmaks oma õnne, kusjuures sind on peaaegu söönud lihasööja-taimed ja tabanud kahurikuulid, saadetakse sind lõpuks ikkagi pikalt.

Quantic Dream‘i uus tiitel oli üks oodatumaid mänge PS3 platvormile. Kui palju Heavy Rain mängu meenutab on küsimus omaette: mängija (isiku, kes pulti käes hoiab) panus on viidud miinimumini, enamjaolt vaatad pikki cut scene-e ja heal juhul saad mõnda nuppu vajutada. Aga toote tõmbenumbriks ei pidanudki olema mängutunnetus, vaid selle ülesehitus, nimelt katkematu narratiiv. Ükskõik, mis mängus juhtub – olgu selleks kas sinu otsus pärast kuselkäiku käsi pesta või karakteri surm – mäng läheb alati edasi. Ja seetõttu on mängu lõpp igaühel erinev.

Aga järgemööda. Heavy Rain on “interaktiivne draama,” milles mängija võtab sisse nelja “peaosatäitja” kohad. Süžee keerleb lahendamata mõrvade ümber: sügiseti kaovad jäljetult noored poisid, mõni päev hiljem leitakse nad surnuna, vihmavette uputatud. Ühel päeval, kui üks karakteritest, Ethan Mars, oma allesjäänud last peab valvama, röövitakse too ära, kuigi ta oli kahe kuradi meetri kaugusel. Rääkides halbadest lapsevanematest. Igatahes saab ta peagi hunniku origamikujukesi, millest igaüks kujutab mingit katset, mille isa peab läbima, kui oma last uuesti tahab näha.

Mäng algab erakordselt uimaselt. Tõused üles, pesed hambad, katad laua, mängid lastega, lähed kaubamajja, vaatad oma poega suremas. Ühesõnaga üks täiesti tavaline perepäev. Ja võtab üsna tükk aega, kuni mäng lõpuks huvitavaks hakkab muutuma. Senikaua pead meelt lahutama mähkmete vahetamise ja munapraadimisega. Arvustusi lugedes oskasin sellist algust oodata küll, aga olles mänguga umbes kaks-kolm tundi mässanud, tundus see igavaim jama, mida viimastel aastatel mängind.

Siiski muutub lugu haaravaks ning isegi lõputu quick time event‘de jada ei tundu enam väga tüütu. Tegelikult on mängus ju kõik vajalik olemas: tagaajamine, CGI tissid ja koht, kus iseendal kehaosa tuleb otsast saagida. Vinge!

Kõike sedagi varjutab üks suur miinus. On välja kujunenud tava, et 3. isiku vaatega mängudes on kaamera selja taga, üks pulk mängija liigutamiseks ja teine ringivaatamiseks. Nii, Quantic Dream võttis selle hästitoimiva kontsepti ja keeras kapitaalselt persse. Liikuma paneb tegelaskuju nupuga, hea küll, aga kuidas teda juhtida oli minu jaoks tükk aega üsna suur mõistatus. Tihtipeale käis tegelane ruumis edasi tagasi nagu koer toas luku taga. Kaamera oli ka pidevalt erineva nurga alt ja hüppas täiesti arusaamatul kombel hoopis teise suunda, nii et mängijal pole aimugi, kust ta just tuli või kuhu ta minema peab.

(Fuck you, kasutajamugavus!)

Küsitav on ka selle replay-value (kuradi palju võõrkeelseid sõnu tuleb).  Mängu produtsendi soovituse kohaselt tuleks piirduda ühe korraga. Jah, põhimõtteliselt on iga kord seda mängides lugu erinev, aga kui juba tead mõrvarit, siis on teistkordselt läbides mäng kordades ebahuvitavam.

Üldjoontes on tegemist aga hea, värske ja huvitava mänguga, mille peamiseks trumbiks ongi selle tugev süžee (ehkki auke leiab sellestki). PS3 omanikud peaksid Heavy Rain-i ära proovima küll.