Jalgpalli MM pole veel poole pealegi jõudnud, kui juba paljud vinguvad, et mängud on igavad, meeskonnad halvad ning pasunate pinin uuristab ajudesse auku. Aga juba teise ringi mängudki on näidanud, et olukord liigub paranemise suunas. Samuti on MM-l mängimas mitmeid suurepäraseid pallureid, kelle pärast maailma suurima spordisündmuse vaatamisest loobuda ei maksa.

Kõigepealt tuleks välja tuua kogu Prantsuse koondis, kes on mänginud niivõrd halvasti, et koondise mustanahalised kardavad juba orjuse taaskehtestamist. Näpuga näidatakse eelkõige treeneri suunas, kelle läbisaamine mängijategagi on üsna jahe. Pole ka ime, kui mees koosseisu täheteadlaste ennustuste järgi paika paneb. Mehhiko mängu vaheajal nimetas Nicolas Anelka teda “hoorapojaks” ja käskis tal perse minna. Intsident viis Anelka koondise juurest eemaldamiseni. Les Bleus seis on niivõrd kehv ning treener niivõrd andetu, et ei imestaks, kui järgmise mängu eel treener riietusruumis kappi lukustatakse ning meeskond ilma lootsita mängiks.

Siis on olemas muidugi Cristiano Ronaldo, kes on niivõrd kena, et ta lihtsalt ei suuda seda kuidagi varjata.

Tõsi, ka mängijana on ta “üsna” hea, kuid sellegipoolest sooviks suur osa jalgpallimaailmast teda taaskord platsil nutmas näha.

Avavooru ühe suurima üllatuse suutsid sepistada põhjakorealased, kes Brasiilialt küll punkte võtta ei suutnud, kuid sellegipoolest neil elu raskeks tegid. Segadust tekitas aga mänguprotokoll, kus asiaadid olid nelja mängija nime taha märkinud “puudub”. See vallandas koheselt spekulatsioonid, et mehed olla diktatuuri ikke alt põgenenud. Peagi ilmusid kutid aga taas välja, kuid tegemist võib olla ka hiina näitlejatega, kes neid asendama palgati.

Itaallaste näitekool on teada-tuntud, kuid selle edukaim lõpetaja on kahtlemata Daniele de Rossi, kes teeb isegi Cristianole pika puuga ära. Oma näitlejameisterlikkust demonstreeris ta alagrupi esimeses mängus Paraguayga.

Peab tõdema, et jalgpalluri elu pole sugugi kerge. Näiteks ei ole sel mehel kunagi asja ühistransporti, kontserdile või muusse rahvarohkesse kohta, kuna vigastused võivad olla õõvastavad.

Selle gifi valguses tuleb oodata Itaalia-Portugali finaali. Tore oleks näha, kuidas kaks meest kõrvuti palli peale jooksevad ning siis eri suundadesse pikali hüppavad ja jultunult lahtist luumurdu simuleerivad.

Neli aastat on möödunud ajast, mil Itaalia krooniti Saksamaal maailma parimaks meeskonnaks. Nüüdseks on Itaalia meeskond veelgi vanemaks läinud ja hakanud veelgi igavamat jalgpalli mängima. Homme pannakse pall mängu Johannesburgis – esmakordselt toimub jalgpalli MM Aafrika mandril.

Seekordse MM-i ümber on varasemast rohkemgi kisa ja kära olnud. Paljud kartsid, et Lõuna-Aafrika Vabariik ei saa korraldamisega hakkama. Teised ei julge mustale mandrile väga minna, kuna kardavad sattuda Nigeeria spämmimaffia küüsi.

Kõik see paistab olevat nüüd unustatud ning sajad tuhanded inimesed on reisinud Hea Lootuse neeme juurde Aafrika rikkumata ilu nautima.

Mida peale hunniku paljaste tisside homme algavalt MM-lt veel oodata? Eelmise  aasta konföderatsioonide karikavõistlused näitasid, et suurem osa turniirist tuleb vaadata ilma helita. Nimelt on aafriklased välja mõelnud veel ühe viisi, kuidas valget meest ärritada: vuvuzela. See on pasun, mis teeb umbes sarnast häält nagu vihale aetud mesilasparv. Selle vastu on välja astunud nii mängijad, treenerid kui ka eurooplastest fännid, aga aafriklastel on sellest täiesti savi, sest 2 tundi järjest monotoonset plärinat tekitada on lihtsalt nii kuradima lõbus.

Esimest korda pärast 1966. aasta maailmameistrivõistlusi astub platsile ka kõigi lemmikmeeskond Põhja-Korea, kes suure juhi valvsa pilgu all soovib korrata eelmise korra saavutusi ehk jõuda veerandfinaali.

Huvitav on tõik, et põhjakorealased oma kangelaste mänge ei näegi, vähemalt mitte otseülekandes. Selle asemel näidatakse mängudest vaid valituid lõike, kus ei tohi näha olla ka reklaame. Arvestades, et tänapäeva jalgpallistaadionil on tonnide viisi vilkuvaid reklaamplakateid, siis on pilt, mida Põhja-Koreas näidatakse, umbes selline:

Muus osas ei ole midagi uut siin päikese all. Inglismaa pallurid ei pea taaskord pingele vastu ja põruvad mõnes penaltiseerias. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hollandlasi. Nagu kunagi ütles Gary Lineker: jalgpall on mäng, kus 22 meest ajavad 90 minutit palli taga ja lõpuks Saksamaa võidab.

Kuna jalgpall on vaieldamatult populaarseim spordiala maailmas, on just selle ala MM ja EM ka maailma suurimad spordiüritused. Korraldajariigid kulutavad infrastruktuurile ja uutele staadionitele miljardeid ning turniire ootavad pikisilmi miljonid vutifännid. Sest pole midagi paremat suurest spordipeost, kus saab omasid toetada, lõbutseda ja veidi õlut rüübata.

Turniiri turustamisele kulutatakse veelgi miljoneid ning tõenäoliselt teab igaüks peale põhjakorealaste, et selgi suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis pall mängu pannakse. Seega võiks arvata, et võistluse ametlikud laulud oleksid justkui üleliigsed.

Küllap mõeldakse jalgpalliringkondades aga, et küll küllale liiga tee ning tugevat kriitikat trotsides on siiski igaks suurvõistluseks ka oma viisijupike valmis tehtud. Enamasti on neid isegi mitu ning enamasti kõlavad nad justkui jalgpallurid ise oleksid need komponeerinud ja sisse laulnud.

Puerto Rico südametemurdja sai maha sellise õudusega, mis mingil seletamatul põhjusel valiti 1998. aasta MM-i tunnusmeloodiaks. Vististi arvatakse siiani, et kui laul sisaldab väljendit “you gotta be strong”, siis sobib see suurepäraselt ükskõik millise spordiürituse taustaks.

Anastacia – Boom (Jaapan/Lõuna-Korea 2002)

Siin jätkati põhimõttega, et iga suvaline halb popplaul, mis pole spordiga mingilgi määral seotud, sobib väga hästi ka jalgpalliturniiri tunnusmeloodiaks, kui sellele teha video, millele taustaks lisada klippe eelnevatest võistlustest.

Sellegipoolest on tegemist tõenäoliselt kõige vähem kõrvu veritsema paneva lauluga siintoodutest.

Enrique Iglesias – Can You Hear Me (Austria ja Śveits 2008)

Hispaania latiinolaulja esitus enne 2008. aasta finaali šokeeris sakslasi sedavõrd, et pidid Hispaania koondisele, kel selge psühholoogiline eelis, alla vanduma.

(Sest nemad peavad seda jama juba teist põlvkonda taluma)

Shakira – Waka Waka (LAV 2010)

Kui paljud eurooplased ei julgenud minna Lõuna-Aafrikasse, kuna kartsid mõne raske kuriteo ohvriks langeda, siis nüüd kardavad nad ka, et peaksid iga päev seda lugu kuulma. Niigi aeglast piletimüüki see igatahes ei kiirenda.

Akon – Oh Africa (LAV 2010)

LAV suudab üllatada kohe kahe erakordselt halva looga, ehkki ‘Waka Waka’ valguses ei paistagi see lugu nii kehv. Tundub aga, et režissöör ei olnud jalgpalliga kuigi sina peal, millest annab tõestust asjaolu, et videos oli ühe fänni näole joonistatud Suurbritannia lipp. Teatavasti sellist asja nagu Suurbritannia jalgpallikoondis aga ei eksisteeri. Seevastu sisaldas tekst Inglismaa koondise viimase neljakümne aasta motot: We Came, We Saw, We Tried.

Aafriklaste kaitseks tuleb aga öelda, et MM2010 kolmas ametlik lugu on võrreldes eelmiste nurisünnitustega isegi üsna asjalik.

Hiljuti lugesin üht vahvat anekdooti:

Ühel  slip fieldsman’l on parasjagu eriti kehv päev, mille vältel pillas ta enam kui kümme palli, kõik ühelt ja samalt bowler‘lt.

Pärast mängu rääkis ta veel bowler‘ga juttu, kui selle katkestas ja kella vaatas.

“Pean minema,” ütles ta, “pean veel ühe rongi kinni püüdma.”

Bowler vaatas teda kibestunult ja ütles: “vast on sul sellega rohkem õnne.”

Selle peale kukkus isegi minu monokkel viskiklaasi.

Hea küll, tegelikult pole mul õrna aimugi, millest jutt käib. Selline tunne valdas mind aga vaadates Twenty20 maailmameistrivõistlusi. Kriketis on kasutusel vististi niivõrd palju termineid, et need moodustavad ligi 55% kogu inglise keele sõnavarast. Teadupärast on kriket pigem veidi vanemate džentelmenide meelelahutus, mis polegi ka mingi ime, kuna mängu reeglitest arusaamiseks kulub vähemalt 20 aastat.

Twenty20 on uus ja lühem variant tavapärasest kriketist (kriketikämg võib kesta kuni mitu päeva) ning leiutati selleks, et niivõrd pika ajalooga spordiala taas populariseerida. Paraku ei muutnud seegi mängu eriti tugitoolisportlasesõbralikumaks. Siinkohal tsiteerin eestikeelse Vikipeedia kirjeldust T20 kohta (eemaldasin küll kirjavead):

Tavaline “Twenty20 Game” koosneb 20-st overist kummalegi meeskonnale, kusjuures peale no-ball’i saab uue löögi, kasutatakse väiksemat väljakut, pallingud on rohkem „batsmanisõbralikud“ ja teised reeglid muudavad mängu vaatajatele põnevamaks.

Nagu näed, ei ole seegi just kuigi hoomatav.

Kriket on härrasmeeste mäng, seal ei tolereerita pettusi või muid ebasportlikkusi. Kui jalgpallis või hokis on kaklused tavapärased nähtused, siis kriketis oleks selline asi välistatud. Näiteks kui panna pildiotsingusse cricket fight, saad tulemuseks selle:

Õnneks on turniiri lõpuni veel mõni päev aega ja olen optimistlik, et saan vähemalt finaali ajaks teada, mis asi see wicket ikkagi on.