Olümpia on nüüd ametlikult lõppenud ning peale kohutava korralduse jättis eestlastele si*amaitse suhu ka kindlasti meie sportlaste katastrofaalne esinemine (üksikute eranditega muidugi).

Õnneks on meie rahvustelevisioonil välja panna terve armee suurepäraseid žurnaliste, kes olümpiamängude vaatamise siiski talutavaks tegid.

Näiteks pärast Eveli Saue ebaõnnestunud olümpiastarti üritas ta pisarsilmi intervjuusid vältida, kuid Lembitu Kuuse tegi, mida üks õige reporter ikka tegema peab: ei jätnud jonni! Nuttev sportlane ei ole Lembitule mingi takistus ning järjekindlalt mikrofoni nina alla toppides sai ta vajalikud kommentaarid ikka kätte. Lõpuks veel lohutav õlapatsutus ja töö on hästi tehtud.

Mida meie kuldsuud veel televaatajatele pakkusid:

Charlotte Kalla pani vahepeal sabapidurit – Lembitu Kuuse

Siin on soomlastest luusereid veel raja kõrvale tulnud – Arne Sirel

Näha on, et vorm on sul halb, aga kuidas suusk oli? – Marko “185 sentimeetri pikkune” Kaljuveer usutluses Kaspar Kokaga

Samas tempos, kui lumi langeb, sõidab ka Algo rajal… no ei lähe edasi – Lembitu Kuuse

Enam ei saja lumehelbeid, vaid sajab lumememmesid – Raul Olle

Kellel Lembitust veel küllalt ei ole, siis siin on video, kuidas ta 6 minutit lihtsalt seisab ja ootab:

Taliolümpia on üks suurimaid spordisündmusi, mis oma vaatajaskonnalt jääb alla küll jalgpalli MM ja EM-le, suveolümpiale ja tegelikult ka igale vähegi populaarsele spordialale, aga vähemalt meile läheb see korda!

Igatahes on taliolümpia haare kord-korralt suurenenud ning Vancouveris teevad oma debüüdi näiteks Ghana, Colombia ja Peruu.

Ajalugu tunneb teisigi eksootilisi osalejaid ning huvitavaid/naljakaid seiku.

Jamaica bobimeeskond

Kord läksid kaks ameeriklast Jamaicale, otsisid neli sõjaväelast ja otsustasid nendega olümpiale minna. Mõeldud-tehtud! 1988. aasta Calgary olümpial tegigi reggae-riigi meeskond oma debüüdi ning sai paugult fännide lemmikuks.

Poisid said koguni nii populaarseks, et nende loo põhjal otsustati film vändata.

Bobikoondis tegutseb muidugi siiani, kuid kahjuks ei saa neid Vancouveris näha, kuna nad ei täitnud kvalifikatsiooninormi.

Must mees suusarajal

See ei ole tänapäeval ju suuremat sorti sensatsioon, aga omal ajal sai Philip Boit sellega maailmakuulsaks. Pärast Nike poolt sponsoreeritud treeninguid Soomes pääseski mees Nagano olümpial starti ning teenis ootuspärase 92. ehk viimase koha.

Kuna võistlus veel ametlikult käis ja medaleid ei saanud jagada, ootas Bjørn Dæhlie teda finišis, et teda lõpetades kallistada. Philipi arvates oli see nii liigutav, et pani poja nimeks Dæhlie Boit, kuigi Bjørn Boit kõlaks kordades paremini. Aga igaühele oma.

Salt Lake City’s läks tal juba paremini, lõpetades 64ndana ja jättes kolm võistlejat selja taha, Torinos aga juba viis (5!).

Austraallase kuld lühirajauisutamises

Steven Bradbury on elav näide sellest, et kunagi ei tasu treenimisega ülemäära pingutada, vaid tuleb loota lihtsalt vastaste libastumisele (sõna otseses mõttes).

2002. aasta 1000 meetri uisutamises võttis austraallane üllatuslikult kulla, kui konkurendi viimases kurvis hunnikusse sõitsid. Bradbury, kes enamuse sõiduajast paistis mõtisklevat selle üle, milline ta lemmik Van Damme film on, nägi oma võimalust, tegi oma ainukesed kiiremad sammud kogu sõidu jooksul ja oli esimesena finišis!

Elagu olümpiavaim!

Pedobear maskotiks!

See poola ajaleht näitab ilmekalt, kui palju halba võib teha ebakompetentne ajakirjanik, kes lastud Google’i pildiotsingule ligi.

Sellised kaisukarud oleksid laste seaks kindlasti hitt!