Kas sinagi oled mõelnud, et korvpallis on liiga vähe kontakti, et seda ikka päris “spordiks” pidada? Kõik jalgpallurid on pehmekesed? Isegi ragbi on liiga lahja? Ole mureta, selleks ongi viimaks välja tuldud Fight Football League’ga. Ning sarnaselt kõikidele vajalikele leiutistele – nagu rasvaimu ja mullivannid – tuleb seegi uudne spordiala Itaaliast!

Õigemini on see edasiarendus mängust, mida juba vanad roomlased tundsid ja hindasid. Toona kasutasid seda sporti hiiglaslike munanditega sõdurid lahinguks ettevalmistamisel.

Mäng meenutab ameerika jalgpalli ja ragbit: testosterooni täis mehed peavad toimetama palli vastaste “väravasse”. Kui aga ragbis ja käsimunas võib vastast pikalt karata, siis FFL-s pole keelatud isegi vastase löömine. Pigem on see isegi tervitatav, sest kui vastasmeeskonna mängija enam püsti ei tõuse, on tema mäng lõppenud ning vahetusi teha ei või. Vigastusi simuleerida pole seega eriti asjakohane, sest et…. noh, sel pole lihtsalt mõtet ja arvatavasti saaks selle eest jalaga näkku ka.

Mängijaid on nii ragbi-, MMA, aga peamiselt vanglataustaga. Stiilinäidet võib näha siit:

www.youtube.com/watch?v=62dHRPtIdUg

Hiljuti lugesin üht vahvat anekdooti:

Ühel  slip fieldsman’l on parasjagu eriti kehv päev, mille vältel pillas ta enam kui kümme palli, kõik ühelt ja samalt bowler‘lt.

Pärast mängu rääkis ta veel bowler‘ga juttu, kui selle katkestas ja kella vaatas.

“Pean minema,” ütles ta, “pean veel ühe rongi kinni püüdma.”

Bowler vaatas teda kibestunult ja ütles: “vast on sul sellega rohkem õnne.”

Selle peale kukkus isegi minu monokkel viskiklaasi.

Hea küll, tegelikult pole mul õrna aimugi, millest jutt käib. Selline tunne valdas mind aga vaadates Twenty20 maailmameistrivõistlusi. Kriketis on kasutusel vististi niivõrd palju termineid, et need moodustavad ligi 55% kogu inglise keele sõnavarast. Teadupärast on kriket pigem veidi vanemate džentelmenide meelelahutus, mis polegi ka mingi ime, kuna mängu reeglitest arusaamiseks kulub vähemalt 20 aastat.

Twenty20 on uus ja lühem variant tavapärasest kriketist (kriketikämg võib kesta kuni mitu päeva) ning leiutati selleks, et niivõrd pika ajalooga spordiala taas populariseerida. Paraku ei muutnud seegi mängu eriti tugitoolisportlasesõbralikumaks. Siinkohal tsiteerin eestikeelse Vikipeedia kirjeldust T20 kohta (eemaldasin küll kirjavead):

Tavaline “Twenty20 Game” koosneb 20-st overist kummalegi meeskonnale, kusjuures peale no-ball’i saab uue löögi, kasutatakse väiksemat väljakut, pallingud on rohkem „batsmanisõbralikud“ ja teised reeglid muudavad mängu vaatajatele põnevamaks.

Nagu näed, ei ole seegi just kuigi hoomatav.

Kriket on härrasmeeste mäng, seal ei tolereerita pettusi või muid ebasportlikkusi. Kui jalgpallis või hokis on kaklused tavapärased nähtused, siis kriketis oleks selline asi välistatud. Näiteks kui panna pildiotsingusse cricket fight, saad tulemuseks selle:

Õnneks on turniiri lõpuni veel mõni päev aega ja olen optimistlik, et saan vähemalt finaali ajaks teada, mis asi see wicket ikkagi on.

Üldiselt ei saa tänapäeval enam spordialasid lahterdada “meeste” ja “naiste” aladeks, oleme kõik näinud naisi kangi tõstmas ning ragbis üksteist maasse tagumas. Naiste puhul võib nende kalduvust mehistele aladele veel mõista: tahavad nad ju näida “tugevad” ja “võrdväärsed.” Kuid on mõningaid alasid, mille puhul võiks mõelda, et ükski mees seda harrastada ei tahaks.

Siinkohal toodud spordialade üheks olulisemaks tunnuseks on värvilised, naljakad ja kitsad kostüümid.

Võistlustants

Üldteada tõde on, et meestele ei meeldi tantsida ning isegi kui nad seda teevad, siis tammuvad vaid ühelt jalalt teisele nagu ninasarvik, kes kohe ründama hakkab. Seda enam paneb imestama, et mõni seda vabatahtlikult teeb. Teine asi, kui nad seda naiste pärast teevad, siis oleks see ehk mõistetav. Aga ei, ka see ei vabanda raseeritud rinda.

Sulgpall

Sulgpall on ala neile, kes tennist ei julge mängida, kuna kardavad palliga valusalt pihta saada. Sulgpallis seda muret pole, kuna “pall” lendab – vaatamata löögitugevusele – alati aeglaselt.

Iluuisutamine

Meestele meeldib iluuisutamist vaadata. Tähendab naiste iluuisutamist. Meeste iluusiutamine viib aga termini “gei sport” täiesti uuele tasandile.

Kui soovid mõnel alal tippu jõuda ning eneseväärikusest ei hooli, siis on iluuisutamine just sinu sport.

Curling

Kes selle alaga kursis pole, siis siin on lühike ülevaade:

Curling (ka “jääkeegel”) on spordiala, kus kaks meeskonda liigutavad teekannukujulist kivi mööda jääda. Parema libisemise saavutamiseks nühivad kaks tüüpi harjadega nagu vihased koduperenaised.

Mõned entusiastid nimetavad seda ka “maleks jääl,” mis on umbes sama hea, kui öelda, et krossijooks on rallisõit jalgadel. Mis aspekt sellest mängust malet meenutab, on minule arusaamatu. Kogu mäng kulgeb alati ühtemoodi: meeskonnast kõksavad kordamööda oma kividega vastase kivisid ringist välja.

Iluvõimlemine

Veel mõni aeg tagasi arvasin surmkindlalt, et selle alaga ei tegele ükski mees. Suudaksite ette kujutada näiteks Vin Diesel’it nöörikeste ja kepikestega ringi tantsimas? Mina ka mitte.

Sellegipooles tuleb välja, et mõni just sellega tegelebki. Videot tema oskustest võib näha siin. Ära unusta pärast vaatamist minna dušši alla, et endalt gei maha pesta.

Faktid:

• Kuigi võistlustants on ROK-i poolt tunnustatud spordiala, ei ole plaanis seda suveolümpia programmi lisada.
• Kaasaegse iluuisutamise isaks peetakse balletitantsijat Jackson Haines‘i.
• 1993. aasta uuringu kohaselt oli naiste iluuisutamine USA-s vaadatavuselt teine spordiala Ameerika jalgpalli järel.
• Sulgpalli mänguvahendi ingliskeelne nimetus on shuttlecock. Hehe.
• Võrreldes teiste reketialadega saavutab shuttlecock tegelikult suurima tippkiiruse.
• Curling pärineb juba 16. sajandi algusest, kui seda hakati harrastama Põhja-Śotimaal.
• Parimad iluvõimlejad on 12-aastased Hiina tüdrukud.

Sport elab emotsioonidest: võitjate rõõm, kaotajate kibestumus, poolehoidjate õnn ja viha. Muusika saab neid emotsioone ainult toita. On lugusid, mis spetsiaalselt komponeeritud kindla spordisündmuse tarbeks ning lugusid, mis kuulsust kogunud ennekõike spordiürituste raames.

Siinkohal ongi toodud parimad spordihümnid.

Queen – We Are the Champions/We Will Rock You

Need kaks lugu kuuluvad kokku nagu Inno ja Irja. 1977. aastal anti need üheskoos välja ka singlina. Miks antud lood just spordis on olulised, pole vist kuigi üllatav: üks on suurepärane algusmuusika igale pallimängule, teine ood võitjatele.

Fakt: We Are the Champions singlit müüdi Prantsusmaal 1998. aastal üle saja tuhande eksemplari, põhjuseks siniste võit kodusel MM-l.

You’ll Never Walk Alone

See lugu on tuntust kogunud eelkõige jalgpalliringkondades ning jõudnud isegi Liverpooli klubiembleemile.

Traditsioon seda lugu enne mänge laulda algas just Liverpoolist, kui kohaliku FC fännid 60ndatel seda viisijuppi hakkasi üles võtma. Tava on levinud üle Euroopa mitmete klubideni, kelle poolehoidjad ise on täiesti ebaoriginaalsed.

Fakt: Lugu pärineb muusikalist “Carousel” ning seda on esitanud terve kari erinevaid artiste, muuhulgas Elvis Presley, Johnny Cash ning Frank Sinatra. Spordihümnina tuntud on aga pundi Gerry & the Pacemakers‘i versioon.

Popout

AC/DC – Hells Bells

Lugematud võistkonnad erinevatelt spordialadelt kasutavad seda pala oma entrance muusikana. Igal juhul peaks see külalismeeskonnas hirmu külvama küll.

Fakt: Loo nimes esineb tegelikult kirjaviga, Hells peaks olema kirjutatud ülakomaga.

Popout

Siia valdkonda sobib tegelikult ka üks teine AC/DC lugu: Thunderstruck

Blur – Song 2

See suurepärase nimega lugu kirjutati Ameerika grunge-muusika paroodiana. Saatuse irooniana sai sellest Bluri tuntuim hittlugu. Loo refrään tõmbab käima ka kõige tuimema rahva ja paneb rahva tribüünidel üksteisel päid puruks taguma.

Paljudele jalkafännidele meenub see lugu kindlasti ka FIFA 98 soundtrackilt.

Fakt: Kooskõlas oma tiitliga oli see lugu albumil teine, oli teine singel albumilt, on 2 minutit ja 2 sekundit pikk ning jõudis UK edetabelis teisele kohale.

The Lightning Seeds – Three Lions (Football’s Coming Home)

Siinkohal kindlasti mõtled, et “kurat, see nimekiri on täiesti jalgpallikeskne!,” mis on ka tõsi, aga käi persse.

Pealkiri viitab Inglismaa vutikoondise embleemile ning lugu käib 1996. aasta EM-i kohta, mis juhtumisi toimus Inglismaal. Hiljem on sellest veel uusversioone tehtud, näiteks 98. aasta MM-i eel. Tekst on sellest, et viimati võitis Inglismaa suurturniiri küll 1966. aastal, aga “suudame seda jälle.” Seega on tegu terve rahvuse soovmõtlemisega, mis on tegelikult üsna kurb, kuna ka inglased ise teavad, et nad midagi võita ei suuda.

Fakt: Loo teksti kirjutasid humoristid Frank Skinner ja David Baddiel.

Taliolümpia on üks suurimaid spordisündmusi, mis oma vaatajaskonnalt jääb alla küll jalgpalli MM ja EM-le, suveolümpiale ja tegelikult ka igale vähegi populaarsele spordialale, aga vähemalt meile läheb see korda!

Igatahes on taliolümpia haare kord-korralt suurenenud ning Vancouveris teevad oma debüüdi näiteks Ghana, Colombia ja Peruu.

Ajalugu tunneb teisigi eksootilisi osalejaid ning huvitavaid/naljakaid seiku.

Jamaica bobimeeskond

Kord läksid kaks ameeriklast Jamaicale, otsisid neli sõjaväelast ja otsustasid nendega olümpiale minna. Mõeldud-tehtud! 1988. aasta Calgary olümpial tegigi reggae-riigi meeskond oma debüüdi ning sai paugult fännide lemmikuks.

Poisid said koguni nii populaarseks, et nende loo põhjal otsustati film vändata.

Bobikoondis tegutseb muidugi siiani, kuid kahjuks ei saa neid Vancouveris näha, kuna nad ei täitnud kvalifikatsiooninormi.

Must mees suusarajal

See ei ole tänapäeval ju suuremat sorti sensatsioon, aga omal ajal sai Philip Boit sellega maailmakuulsaks. Pärast Nike poolt sponsoreeritud treeninguid Soomes pääseski mees Nagano olümpial starti ning teenis ootuspärase 92. ehk viimase koha.

Kuna võistlus veel ametlikult käis ja medaleid ei saanud jagada, ootas Bjørn Dæhlie teda finišis, et teda lõpetades kallistada. Philipi arvates oli see nii liigutav, et pani poja nimeks Dæhlie Boit, kuigi Bjørn Boit kõlaks kordades paremini. Aga igaühele oma.

Salt Lake City’s läks tal juba paremini, lõpetades 64ndana ja jättes kolm võistlejat selja taha, Torinos aga juba viis (5!).

Austraallase kuld lühirajauisutamises

Steven Bradbury on elav näide sellest, et kunagi ei tasu treenimisega ülemäära pingutada, vaid tuleb loota lihtsalt vastaste libastumisele (sõna otseses mõttes).

2002. aasta 1000 meetri uisutamises võttis austraallane üllatuslikult kulla, kui konkurendi viimases kurvis hunnikusse sõitsid. Bradbury, kes enamuse sõiduajast paistis mõtisklevat selle üle, milline ta lemmik Van Damme film on, nägi oma võimalust, tegi oma ainukesed kiiremad sammud kogu sõidu jooksul ja oli esimesena finišis!

Elagu olümpiavaim!

Pedobear maskotiks!

See poola ajaleht näitab ilmekalt, kui palju halba võib teha ebakompetentne ajakirjanik, kes lastud Google’i pildiotsingule ligi.

Sellised kaisukarud oleksid laste seaks kindlasti hitt!