Saan aru, et Eesti on tõsiselt võetav ainult suusatamises ning seetõttu on selle näitamine ka õigustatud. Aga ETV-d vaadates võib jääda mulje, et peale suusatamise olümpial suurt midagi polegi. Ja isegi kahevõistlus koosneb ikkagi ainult murdmaasuusatamisest, kuigi nime järgi võiks midagi muud arvata.

Samas pakub taliolümpia erakordselt vingeid spordialasid, mis aga enamikel eestlastel nägemata jääb ning tõenäoliselt paljud ei teagi, et sellised alad olemas on.

Näiteks bobisõit, kelgutamine ja skeleton ei vääri kajastamist, kuna keda ikka huvitab, kuidas mõni tüüp sajakilomeetrilise tunnikiirusega nägu ees rennist alla tuleb.

Põnevaid võistlusi pakub aga näiteks vigursuusatamine. Siia alla kuuluvad küngaslaskumine, vigurhüpped ja esmakordselt ka suusakross. Kui valida, kas vaadata mitmetunnist loksumist suusarajal, kus asi ikkagi lõpuks viimasel sajal meetril otsustatakse, või vaadata, kuidas neli tüüpi suurel kiirusel kurvist välja lennates omal luid murravad, siis ei teki küsimustki.

Popout

Palju alla ei jää ka vigurhüpped, kus potentsiaalne võimalus, et sportlane näoli vastu jääd kukub on tegelikult suuremgi. Ja hüpped on ka päris ägedad.

Ka lumelauasõit on millegagi ETV pahameele teeninud. Ju siis on selle coolness-koefitsient liiga kõrge, et Eesti avalikus televisioonis näidata, kuna eestlaste pead lihtsalt plahvataksid.

Taliolümpia on üks suurimaid spordisündmusi, mis oma vaatajaskonnalt jääb alla küll jalgpalli MM ja EM-le, suveolümpiale ja tegelikult ka igale vähegi populaarsele spordialale, aga vähemalt meile läheb see korda!

Igatahes on taliolümpia haare kord-korralt suurenenud ning Vancouveris teevad oma debüüdi näiteks Ghana, Colombia ja Peruu.

Ajalugu tunneb teisigi eksootilisi osalejaid ning huvitavaid/naljakaid seiku.

Jamaica bobimeeskond

Kord läksid kaks ameeriklast Jamaicale, otsisid neli sõjaväelast ja otsustasid nendega olümpiale minna. Mõeldud-tehtud! 1988. aasta Calgary olümpial tegigi reggae-riigi meeskond oma debüüdi ning sai paugult fännide lemmikuks.

Poisid said koguni nii populaarseks, et nende loo põhjal otsustati film vändata.

Bobikoondis tegutseb muidugi siiani, kuid kahjuks ei saa neid Vancouveris näha, kuna nad ei täitnud kvalifikatsiooninormi.

Must mees suusarajal

See ei ole tänapäeval ju suuremat sorti sensatsioon, aga omal ajal sai Philip Boit sellega maailmakuulsaks. Pärast Nike poolt sponsoreeritud treeninguid Soomes pääseski mees Nagano olümpial starti ning teenis ootuspärase 92. ehk viimase koha.

Kuna võistlus veel ametlikult käis ja medaleid ei saanud jagada, ootas Bjørn Dæhlie teda finišis, et teda lõpetades kallistada. Philipi arvates oli see nii liigutav, et pani poja nimeks Dæhlie Boit, kuigi Bjørn Boit kõlaks kordades paremini. Aga igaühele oma.

Salt Lake City’s läks tal juba paremini, lõpetades 64ndana ja jättes kolm võistlejat selja taha, Torinos aga juba viis (5!).

Austraallase kuld lühirajauisutamises

Steven Bradbury on elav näide sellest, et kunagi ei tasu treenimisega ülemäära pingutada, vaid tuleb loota lihtsalt vastaste libastumisele (sõna otseses mõttes).

2002. aasta 1000 meetri uisutamises võttis austraallane üllatuslikult kulla, kui konkurendi viimases kurvis hunnikusse sõitsid. Bradbury, kes enamuse sõiduajast paistis mõtisklevat selle üle, milline ta lemmik Van Damme film on, nägi oma võimalust, tegi oma ainukesed kiiremad sammud kogu sõidu jooksul ja oli esimesena finišis!

Elagu olümpiavaim!

Pedobear maskotiks!

See poola ajaleht näitab ilmekalt, kui palju halba võib teha ebakompetentne ajakirjanik, kes lastud Google’i pildiotsingule ligi.

Sellised kaisukarud oleksid laste seaks kindlasti hitt!