Jep, lugesid õigesti. Õige pea võid DVD-l vaadata filmi Titanic 2. Okei, tegemist pole küll otseselt järjega 1997. aasta Titanic‘ule, sest see oleks kohe eriliselt ajuvaba (laev läks ju põhja, kurat võtaks).

Titanic 2 on uus luksuslaev, mis teeb oma esimese reisi 2012 ehk täpselt sada aastat pärast originaallaeva esmasõitu. Titaan 2 kopeerib ka 1912. aasta marsruuti. Ühtäkki ilmub laeva teele aga – arvasid ära – jäämägi, mis seab kogu reisijate elu ohtu. See ongi lühidalt Titanic 2. Selle kõrval ei tundu isegi Alien vs. Predator enam kuigi halb film, aga ikka pidi kusagil olema mingi filmitegelane, kes arvas, et idee on super!

Millegipärast arvan, et kui päriselt keegi teeks Titanic‘u uppumise sajanda aastapäeva puhul uue samanimelise laeva ja paneks selle sõitma täpselt sama marsruuti, siis tekiks enamik inimestel sellise ettevõtmise suhtes halb eelaimdus. Aga tõenäoliselt mõtleks laevafirma välja mõne lööva reklaamkampaania. Näiteks Titanic 2 – välk 2 korda samasse kohta ei löö! või siis Taasavasta uue Titanic’uga 1912. aasta surmateekond! Kes kardab, on pede!

Hollywoodi ideedepõud on seega veelgi tõsisemaks muutunud ja kuna kõikidest vanadest headest filmidest ja seriaalidest on juba halvad uusversioonid tehtud, tuleb minna klassikaliste filmide kallale ja hakata neile järgesid vorpima. Pakun siinkohal ise välja mõningaid potentsiaalseid filmijärgesid:

• Schindleri teine nimekiri
• Reamees Ryani päästmine 2: tagasitulek Normandiasse
• Rentslimiljardär
• Seitsmes meel
• Kutt, kus mu maja on?!

Maailmas on miljoneid lugusid ja sadu, kui mitte tuhandeid žanre. Seega oleks veidi ülekohtune öelda mõne loo kohte, et see on kõige hullem, mis olla saab? Minu arvates mitte.

Kindlasti leiavad paljud, et kõige “hirmsamad” muusikastiilid on mingi deathcore või death-metal või muu seesugune. Aga tegelikult on need lihtsalt naljakad.

Olen kindel, et paljude lugude puhul teab helilooja juba sel hetkel, kui ta on loo komponeerimise lõpetanud, et see on kõige hullem saast, mida inimkõrvad kunagi kuulama peavad. Aga ta teab ka, et õiges filmis kasutades ja õigele kuulajaskonnale suunates on see kuld. Raha nimel neelab ta alla oma uhkuse ja helistab põhjusele, miks keegi Kanadat ei salli: Celine Dionile.

Kujutan igatahes ette, et niimoodi juhtus, kui Horner ja Jennings kirjutasid loo “My Heart Will Go On“. Nii leidiski see oksekiskuja koha filmis Titanic. See on see film, kus Leonardo DiCaprio tundide kaupa Kate Winslet’i moosis, et lõpuks ta tisse joonistada saaks.

Kuna James Cameron leidis, et inimesi ei ole veel piisavalt piinatud, tahab ta Titanic‘u 2012. aastal 3D-s taaskord kinodesse tuua.

Samas ei olnud Celine sugugi mitte esimene, kes raha nimel nõrgema sugupoole tunnetega mängis. Juba 1992, s.o. 5 aastat varem, oli Whitney Houston sel alal juba täiuslikkuse saavutanud. Peale selle, et Whitney ühtäkki leidis, et oskab näidelda, laulis ta muidugi ise sisse ka filmi The Bodyguard tunnusloo. “I Will Always Love You” on tegelikult Dolly Partoni lugu ning pärineb aastast 1973, aga kuna kantrimuusika kedagi ei huvita, saavutas lugu ülemaailmse kuulsuse peaaegu 2 aastakümmet hiljem. Filmi soundtrack, muide, on müünud üle 44 miljoni koopia ning on enimmüüdud filmimuusikaalbum maailmas.