Ma ei mõtle siinkohal tsensuuri või muud sorti riigipoolset piiramist. Pigem seda, kuidas ajakirjandus ise ennast piirama peaks. President Ilves on juba varem öelnud – ja tegi seda ka uuesti-, et Eesti ajakirjandus imeb.

Eesti ajakirjanduse kvaliteet on viimastel aastatel kõvasti alla käinud. Inimestel on küll õigus saada teada kõigest, aga kas inimesed ka vajavad ja tahavad kõigest teada saada? Kas ma tahan teada, et David Beckhami haarati genitaalidest või kui palju maksis Evelin Ilvese uus naeratus?

Muidugi võib öelda, et seesuguseid “uudiseid” saab ignoreerida ja keskenduda tähtsamale. Aga olukorras, kus isegi Postimees muutub kiiremini kollaseks, kui David Hasselhoff kaotas oma eneseväärikuse, siis paraku on väga raske isegi seal seda olulist välja sorteerida.

President ütles oma kõnes:

“Aga sõnavabadusel on mingi mõte vaid juhul, kui sõnadel on mõju. Demokraatia on ohus ka siis, kui demos ehk rahvas ajakirjanduse sõnu ei kuula ega kuule; kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata.”

Mis on täiesti tõsi. Kui ajakirjandus pidevalt kirjutab kas midagi täiesti mõttetut, otsib tühjast kohast skandaali või mõtleb üldsegi asjaolusid välja, siis paraku paneb see kahtlema ka kõikide teiste uudisnuppude usaldusväärsuses. Eestis on meelelahutusväljaandeid piisavalt, aga ülevaatlikke uudiseportaale jääb üha vähemaks. Igal asjal on oma koht ning metroseksuaalsuperstaaridest võivad kirjutada õhtulehed ja elu kahekümne neljad. Paraku jõuavad viimasel ajal sellised uudised üha enam ka Postimehe online-väljaande esilehele, mis järk-järgult tapavad selle mainet kui kvaliteetajakirjandusest.

Tõsi, kui eestlaste lemmiksaade on Võsareporter, siis võib eeldada, et seesugused uudised meediatarbijale peale lähevadki. Kindlasti kardab ka Postimees oma online-väljaande külastatavuse pärast. Võimalus oleks aga ka Postimees.ee lugemise tasuliseks tegemine.

Ka president küsib:

“Kui palju on Eestis neid inimesi, kes oleksid valmis maksma näiteks 100 või 200 krooni, 10 või 20 eurot kuus ühe lehe eest, kus kvaliteet on garanteeritud ja garandiks on peatoimetaja?”

Kardan, et ülemäära palju neid ei pruugi olla. Aga võib-olla siiski piisavalt, mistõttu võiks sellist varianti isegi kaaluda.

Ehk piisaks ka vaid suuremast ajakirjanikepoolsest kontrollist. Tuleks hoiduda odavast populismist ning keskenduda olulisele: inimeste informeerimisele. Arvan, et Eestis on piisavalt inimesi, kes eelistaksid kvaliteetset ajakirjandust.